Pikaajaline depressioon ja tervenemine: Helise lugu
Helis (39)
Teismeeast saati on mind vaevanud depressioon. Noorena pidasin võitlust haigusega üksinda, sest mul ei olnud kellegi peale loota. Mind kiusati koolis ja ka kodus ei tuntud huvi, kus ma olen ja mida teen. Mõtlesin korduvalt enesetapule. Ainus, mis tol ajal aitas endaga toime tulla, oli ratsasport. Need ilusad loomad ei mõistnud mind kunagi hukka. Täiskasvanuks saades kolisin omaette elama ja läks natuke kergemaks, aga see oli vaid hetkeline turvatunne.
Umbes kaheksa aastat tagasi otsustasime elukaaslasega, et saame lapse. Jäin küll lapseootele, kuid rasedused järjest katkesid. See olukord tõmbas mind uuesti sügavasse auku tagasi. Ma ei rääkinud kodust väljaspool mitte kellelegi sellest, mis toimub. Mõtlesin, et olen vigane naine ja tundsin enda pärast häbi. Sellest ajast alates oli mul väga raske elada. Ma ei tahtnud teha mitte midagi, ei tahtnud eksisteerida.
Pilt on illustratiivne. Pildi autor senivpetro, Freepik.
Mul oli sügav depressioon.
Kui kaks aastat tagasi töötervishoiuarsti juures käisin, sai ta kohe aru, et midagi on väga viltu. Ta ütles, et ei saadaks mind psühholoogi juurde, vaid kohe psühhiaatri jutule ning kirjutas mulle antidepressandid. Neid ma võtta ei soovinud ja igasugune teraapia, mis eeldaks rääkimist, välistasin samuti enda jaoks. Ka lähedasi ei tahtnud ma koormata.
Iga kord, kui hakkasin kasvõi mõtlema teistele oma muredest rääkimisele, tundus see asjatu. Mida ma virisen? Mul on kaks kätt, kaks jalga, katus pea kohal – mul ei ole midagi viga. Olin sisemiselt katki, mind ei huvitanud enam mitte miski ja ma ei osanud iseend enam aidata. Mind hoidis elus üksnes minu koer.
Hommikul üles tõusmine ning tööle minemine nõudis tohutut pingutust, aga just töökaaslase käest kuulsin ma biofeedback teraapia kohta. Tema pealt nägin, kuidas ta pärast esimest seanssi oli nagu teine inimene. Ta oli muutunud tohutult rahulikuks. Tema töö on hästi pingeline ja see mõjutas teda varem väga. Ma uurisin, kus ta siis täpsemalt käis ning ta saatis mulle lingi. Kodulehel kogemuslugude lugemine andis mulle lõpliku tõuke, et pöörduda. Nädal aega hiljem olin juba ise teraapiatoolis.
Mäletan esimese teraapiaseansi päeva väga selgelt. Sõitsin hommikul tööle, keegi uimerdas ees, teine keeras ette ja pidurdas kogu aeg. Sõimasin väga kõva häälega autos, röökisin ja ropendasin. Õhtul läksin biofeedback teraapiasse ja olin parajalt närvis. Kartsin väga, et pean ikkagi rääkima, aga mind rahustati maha.
Pilt on illustratiivne. Pildi autor senivpetro, Freepik.
Umbes pool tundi pärast seansi algust mul juba pisarad voolasid, ilma et oleksin midagi öelnud.
Kümme minutit enne seansi lõppu aga tundsin, et kõik läks täiesti tühjaks. Istusin autosse ja mul oli kõigest täiesti ükskõik. Koju sõites keeras keegi ette ja ma lihtsalt vaatasin, et no oli siis vaja. Ei mingit ärrituvust enam. Magasin tol ööl nagu ma poleks aastaid magada saanud.
Kuskil kolmandal päeval pärast esimest seanssi tajusin huvitavat asjaolu. Iga kord, kui keegi ajas mind närvi, hakkas mul peas muusika mängima. Samamoodi juhtus ka siis, kui hakkasin igasugu mõtteid ketrama. Enne teraapiat oli kogu aeg 150 000 mõtet peas.
Nüüd, aga segas muusika vahele. Mingisugune täiesti suvaline lugu hakkas peas mängima, mängis terve päeva ja nii oli kuu aega järjest. Lõpuks tahtsin närvi minna, et ma ei suuda närvi minna! Muudkui naersin ja laulsin. Olin justkui 100-kilose seljakoti teraapiaruumi maha jätnud, nii kerge oli olla.
Järgmiste seanssidega toimusid teistsugused muutused. Mul ei olnud lihtne lapsepõlv. Olin kõik perekonna ja kooliga seonduva oma peas ühte karpi pannud ning peitnud selle kapi põhja ja nüüd biofeedback teraapia tõmbas selle karbi lahti ning lapsepõlvetraumad üles. Olin sunnitud minevikust kaasa tulnud taakadele otsa vaatama. See oli raske ja ebamugav, aga olen tänulik, et sain seda teha, sest nüüdseks olen nende teemadega rahu teinud.
Enne biofeedback teraapiat tuli mul alati klomp kurku, kui keegi midagi lastest rääkis või kuskil seltskonnas oli rasedaid naisi. Kui nüüd keegi tuleb ja räägib oma lastest või rasedusest, siis mul ei ole ükskõik, aga ma ei võta seda enam nii raskelt.
Pilt on illustratiivne. Pildi autor senivpetro, Freepik.
Elu on nüüd hoopis teistsugune.
Kui varem läksin iga asja peale kergelt närvi, sageli tekkisid ka paanika ja ärevus, siis nüüd ma võib-olla korraks plahvatan ja siis sekundiga on kõik möödas.
Pärast oma kuuendat teraapiaseanssi tulin teraapiaruumist välja ning tundsin end lausa eufooriliselt. Olin õnnest joovastuses! Istusin autorooli, helistasin sõbrannale ja naersin, et nii hea on olla, et oleksin justkui pilves.
Elurõõm on tagasi tulnud, viskan jälle mõnuga nalja. Seda on mulle öelnud kolleegid ja sõbrad. Ise tunnen, et kõige olulisem, mis ma biofeedback teraapiast sain, on oma väärtuse mõistmine. Tean nüüd, et olen väärt palju rohkemat, kui see, millega olen seni leppinud.
Enne olid teised prioriteetsemad kui ma ise. Tänu sellele olen hakanud iseenda eest nii vaimselt kui füüsiliselt rohkem hoolitsema. Seisan enda eest ega lase teiste probleeme enda ellu.
Minu jaoks oli biofeedback teraapia viimaseks õlekõrreks. Minu väga raske depressioon on seljatatud. Ma ei tunne enam, et olen nii sügavas augus, et sellest ei ole väljapääsu. Kui 3-4 seansiga oli mul nina augu ääre peal, siis nüüd kõlgutan seal juba jalgu. Biofeedback teraapia ei ole mingi imeasi, iseendaga tuleb palju tööd teha, aga ta on oluliseks abiks.