Kaheksa aastat vaevanud unetus ja kurnatus on kadunud
Terje (33)
Umbes kaheksa aastat tagasi tabas mind unetus, mis aina süvenes ja hakkas igapäevaelu segama, sest tundsin tugevat kurnatust. Kõik ööd ei olnud ühesugused, aga probleemid uinumise ja magamisega muutusid tavapäraseks. Mõni õhtu ei jäänud ma magama või kui jäin, siis ärkasin juba peagi ja enam uinuda ei suutnud.
Unetus sai alguse, kui mu elus toimusid suured muutused ja tööl oli intensiivsem periood. Päeval oli keskendumine raske. Hakkasin oma murele kohe ka lahendust otsima. Käisin arsti jutul, külastasin psühholoogi ning käisin isegi uneuuringutel. Arst ütles, et verenäidud on korras, psühholoog diagnoosi ei pannud ja uneuuringutelt sain kaasa unerohud. Võtsin unerohtusid umbes pool aastat, aga seejärel loobusin. Mõistsin, et need vaid leevendavad sümptomeid, aga ei lahenda minu probleemi. Soovisin mõista unetuse algpõhjuseid.
Pilt on illustratiivne. Pildi autor Freepik.
Mu elus oli kõik justkui olemas.
Ma olin omandanud hariduse, mul oli hea töökoht, armastav ja toetav abikaasa ning perekond, ma toitusin tervislikult, tegin sporti, füüsilisi muresid ei olnud. Kahtlustan, et tegelikult oli mul sel perioodil depressioon, kuigi keegi mulle seda diagnoosiks ei pakkunud. Mulle öeldi ikka, et kõik on korras. Ma olengi alati töökas ja toimekas olnud, aga ma ei tundnud ennast ikkagi päris endana. Igapäevaelu ja tegemiste varjus vaevas mind kurnatus.
Sain aru, et mul tuleb elus stressi vähendada. Hakkasin rohkem iseendasse vaatama ja mõtlema, mida ma tegelikult elult soovin. Vahetasin tööd, alustasin joogapraktikatega, õppisin mediteerima, viibisin sageli looduses ja proovisin igati iseend jälle tundma õppida. See kõik aitas väga palju ja uneprobleemid leevenesid, aga päris ära ei kadunud.
Kui jäin ootama oma esimest last, hakkas unetus jälle süvenema. Nüüd mõtlen, et ilmselt oli mul pärast esimese lapse sündi ka sünnitusjärgne depressioon. Sain peagi ka teise lapse. Mõlemad rasedused olid minu jaoks rasked, kuna ma praktiliselt üldse ei maganud. Mõni öö sain vaid paar tundi und. See oli kurnav. Tundsin, et olen uneprobleemidega alguses tagasi.
Püüdsin end igati aidata. Olin kindel, et leian lahenduse ja suudan unetusest vabaneda. Uurisin alternatiivmeditsiini kohta, käisin nõelravis, proovisin koputamis- ja hingamistehnikaid, harrastasin joogat ja meditatsiooni, õppisin tundma loodusravi, ning isegi tõstsin oma magamistoa sisustuse vastavalt feng shui reeglitele ümber. Pidasin ka päevikut ja lõin unerutiini, nagu soovitavad unenõustajad. Uneprobleemid aga jäid.
Pilt on illustratiivne. Pildi autor Freepik.
Uni on baasvajadus. Kuna unetunde tuli mul ööpäevas väga vähe, siis see paratamatult mõjutas minu vaimset tervist.
Kuigi pere on mind läbi aastate väga toetanud ja ma alati pingutasin selle nimel, et iseendaks jääda, olla rõõmus ja nautida oma elu, hakkasin kergesti tundma ärritust. Tahe oli suur, aga jaksu vähe. Raskemal perioodil oli mul justkui kaks tunnet, kogesin kas apaatsust või ärrituvust. Ma ei suutnud oma elus kohal olla ja nautida täiel rinnal oma väikesi lapsi. Tegin seda, mida vaja, aga ma ei saanud olla päris lõpuni õnnelik, selline nagu ma olen oma loomult.
Minu tugev soov oli mõista, mis segab mu und. Uurisin üha edasi võimalike lahenduste kohta ja ühel kursusel rääkis õppejõud biofeedback teraapiast. Sain kohe aru, et see on midagi, mida tahan proovida. Tekkis äratundmine, nagu oleks vana sõpra kohanud. Esimesel korral teraapiakabinetti astudes, tekkis sügav usaldus ja tundsin, et see kõik on väga õige minu jaoks.
Esimesed seansid olid füüsiliselt minu jaoks rasked. Mul oli tugev peavalu ja suur väsimus. Pärast kolmandat teraapiaseanssi tundsin aga suurt muutust, sest kogesin võimsat vabanemist. Mäletan elurõõmu ja -jõudu, mis minu sisse hakkas tasapisi voolama. Uinusin iga päevaga aina paremini ja uni oli üha sügavam. Magasin esimest korda kuni äratuskellani! Ma ei mäleta, et ma varem oleksin maganud nii, et äratuskell peaks mind äratama.
Alustasin teraapias käimist augustis, oktoobris magasin juba segamatult ja umbes veebruarikuus tundsin, et unetus ei ole minu jaoks enam probleem.
Sain sellest aru hetkel, kui mul tuli võõras kohas magada ja ma magasin pikalt ning rahulikult. Varem ma kodust väljas ei maganud tihtipeale üldse, väljapuhkamisest rääkimata. Hea uni on senini püsima jäänud.
See on sõnulseletamatu tunne, kui ei ole kaheksa aastat saanud korralikult magada, aga siis jälle saad! Teada, et see on ka mulle võimalik! Tajusin, et olin enne biofeedback teraapiasse jõudmist olnud üksnes inimvare.
Ma otsisin kaheksa aastat järjepidevalt oma unetusele lahendust ja proovisin erinevaid teraapiaid, mis mind kõik ka toetasid, aga alles pärast biofeedback teraapias käimist sain oma murele lõpliku lahenduse.
Olen tänaseks jõudnud teadmiseni, mis võis minus unetuse esile kutsuda. Õppisin, et sügaval sisimas pesitses minus baashirm hüljatuse ees. Ma usun, et see on talletunud minusse lapsepõlvest. Täna olen aga sellest hirmust vabanenud.
Nüüd, kui unetus ja sellega kaasnenud kurnatuse raskus on minu õlgadelt langenud, tunnetan oma tulevikku ja unistusi palju lähemana. Kui enne keskendusin oma probleemile lahenduse leidmisele, siis nüüd saan keskenduda iseenda ja oma lähedaste nautimisele. Olen tänulik oma teekonnal kogetule ja biofeedback teraapiale. Minu igapäevane elu on kardinaalselt muutunud. Ma pole iseendana ja oma kehas ennast nii hästi tundnud kui praegu!