Lapse aastatepikkune agressiivsus kadus mõne kuuga
6-aastase poja ema Lea
Minu poeg oli 3-aastane, kui esmakordselt tekkisid meil probleemid tema käitumisega. Meie mureks oli tema agressiivsus. Üsna pea sai tavaliseks, et kui lasteaias keegi haiget sai, oli süüdlaseks minu poeg. Kui lapsed mängisid ja ma kuulsin, kuidas üks neist karjatas, teadsin ilma vaatamata, mis oli juhtunud. Olime oma pojaga tõsiselt hädas.
Asi jõudis lõpuks nii kaugele, et teiste laste vanemad läksid lasteaia direktori jutule ning rääkisid, et enam nii edasi minna ei saa. Lasteaiaõpetajad ei saanud minu poja korrale kutsumisega hakkama ja ega ma isegi saanud. Lõpuks abikaasa ütles, et kui ta praegu oma agressiivsusega haiget teeb, mis siis veel hiljem saab, kui ta suureks kasvab. Mõte sellest, et mu oma poeg võiks mulle vihahoos tahtmatult pöördumatult viga teha, oli väga hirmutav.
Pilt on illustratiivne. Pildi autor Freepik.
Agressiivsus oli üks mure.
Pojal oli probleeme ka keskendumisega. Ta ei osanud või ei tahtnud kuulata juhiseid. Ujumistrennis ei õnnestunud tal mitte kunagi otsast lõpuni tunnis kaasa teha. Ikka leidis ta endale muid tegevusi ja võimatu oli suunata teda teistega ühtemoodi kaasa tegema. Mul oli sellepärast väga häbi.
Olime tõsiselt mures, kuidas tal õnnestub oma haridusteed jätkata. Lasteaiaõpetajad ei tulnud temaga toime ja esile kerkis küsimus, kas teda tuleks suunata koolis õppima väikeklassi. Jutuks oli aktiivsus- ja tähelepanuhäire ja vajadus võtta ravimeid. See kõik mõjus meie perele väga rusuvalt ja tundus, et ühtki head lahendust sellele olukorrale ei ole. Siis aga jõudsin pojaga tuttava soovitusel biofeedback teraapiasse.
Pilt on illustratiivne. Pildi autor Freepik.
Käisime pojaga biofeedback teraapias kuue kuu jooksul kuus korda ja nüüd mul on täiesti uus poeg!
Ta on rahulik ja rõõmsameelne ning rohkem ei ole meil mitte ühtegi korda olnud probleeme tema käitumisega. Agressiivsus on kadunud. Eriti hästi on mul meeles esimene ujumistrenn pärast neljandat teraapiat, sest ma ei jõudnud ära imestada, kui tublisti poeg trennis teistega otsast lõpuni kaasa tegi. Mul vajus suu lahti ja sel hetkel ma mõtlesin, et vau, see tõesti toimib.
Teraapiasse jõudmise hetkel oli mu poeg 5-aastane ehk et olime tema probleemse käitumisega tulutult maadelnud ja mitmetelt spetsialistidelt abi otsinud selleks hetkeks juba mitu aastat. Olime perega lootust kaotamas, kui viimaks biofeedback teraapias abi saime.
Muutus pojas oli nii märkimisväärne, et seda täheldasid ka kõik teised. Lasteaiaõpetajad tulid uurima, kuidas ja mida me olime teinud. See oli tõesti nagu ime oleks sündinud! Enam ei räägi keegi vajadusest väikeklassi teda suunata. Nüüd me näeme, et kui ta kurjaks saab, siis ta enam lööma ei kipu, vaid kasutab sõnu. Ka logopeed kiitis, et toimunud on suur muutus.
Biofeedback teraapias käimine on olnud meie jaoks elumuutev kogemus. Me saame taas oma pojast rõõmu tunda ja oleme uhked selle üle, mida ta on võimeline saavutama. Kõige rõõmustavam on muidugi see, et poeg ise on tuntavalt rahulolevam.
Meie kogemusest on innustust saanud ka teised ja mitmed minu tuttavad läksid sarnaste muredega biofeedback teraapiasse. Ka ma ise käin teraapias ja käin veel ilmselt pikalt edasi, sest ma tunnen, kuidas see mind aitab. Ma olen ise samuti oluliselt rahulikum ja õnnelikum. Olen mind varem kimbutanud sundmõtetest täiesti lahti saanud.