Autismispektri häire ja positiivsed muutused: teraapia tõi kõnetule lapsele sõnad
7-aastase Liisu ema Ingrid
Liisu oli sünnist saati pisut teistmoodi laps. Ta nõudis meilt palju tähelepanu. Loomulikult on temast ka palju rõõmu, aga kui ta arengus maha hakkas jääma, oli see suureks mureks. Liisu sai diagnoosi 2,5-aastaselt – autismispektri häire. Liisu autismispektri häire väljendus peamiselt selles, et ta oli väga nutune, ei rääkinud, vaid näitas ainult näpuga, karjus palju ega allunud ühelegi reeglile.
Elasime iga päev ja iga tund Liisu pärast muretsedes.
Pidin teda kogu aeg jälgima, et ta endale või teistele tahtmatult viga ei teeks või ära ei kaoks. Kutsumise peale ta ei reageerinud kunagi. Ta ei osanud ka märku anda, kui oli haiget saanud. Ta ei saanud oma väiksema õega rahulikult mängida, see lõppes alati haiget saamisega. Tema eripära tõttu ei saanud me liiga tihti kodust ära käia, sest keegi teine ei tulnud temaga hästi toime. Magama võisin ka ainult mina teda panna, isegi isast ta keeldus.
Siis kuulsin biofeedback teraapia kohta. Tundsin kohe, et see on midagi, mis võiks meile sobida. Liisu oli selleks hetkeks juba 7-aastane. Kuigi ma ei osanud tulemusi nii ruttu oodata, täheldasime temas muutusi juba kaks nädalat pärast esimest seanssi. Mäletan, et abikaasa oli see, kes esimesena ütles, et teraapia vist toimib. Liisu oli märksa rahulikum, kuulas meid ja oli üles leidnud oma hääle. Ta hakkas kasutama rohkem sõnu kui tavaliselt, laulis kaasa laule ja näitas isegi huvi raamatute vastu, mida ta kunagi varem teinud ei olnud.
Järgmiste seanssidega paranes olukord veelgi. Märkasime, et ta suutis väikese õega koos rahumeelselt mängida, nuttu oli vähemaks jäänud ja sõnu tuli aina juurde. Liisu hakkas märku andma valust ja kui sai haiget, panime peale plaastri. Kui varem ta musitamisest ja kallistamisest suurt midagi ei arvanud, siis nüüd ta tuleb ise vahel ja küsib musi-kalli. Magamaminekuaeg on nüüd mõnusam, kuna ka issi võib seda teinekord teha, ei pea ainult mina.
Ka teised meie ümber on märganud muutusi Liisu olemuses.
Pidin ükskord kodust ootamatult ära käima ja mul oli vaja hoidjat. Pärast hoidja imestas, et see ei ole enam see sama laps! Me ei pea Liisut enam meeleheitlikult kogu aeg jälgima.
Ta reageerib, kui ma kutsun teda ja ta võib ka vahel täiesti üksi iseseisvalt rahulikult mängida. Varem ei juhtunud seda kunagi!
Käin nüüd temaga julgemalt ka teistel külas, kuna ta on palju rahulikum. Pärast teraapiaga alustamist on Liisu hakanud ka enda järelt koristama ja üldse meid rohkem majapidamises aitama, mis on täiesti uus asi.
Mõne kuuga on Liisus toimunud tohutult suured muutused. Aastaid püüdsime Liisut aidata ja toetada, kuidas oskasime ja suutsime. Biofeedback teraapia toel on Liisu teinud läbi arenguid, mida ei oleks osanud oodata ega loota.