Biofeedback teraapia toel kadus nii ärevus kui gastriit
Katrin (35)
Minu elus toimus suur muutus raseduse ajal. Lisaks lapse ootamisele, tabasid mind ootamatult ka meeletu hirm ja ärevus.
Algas kõik mõttest, et jään lapsest ilma. Olin öösiti vahel kella kolmeni üleval ja ootasin, et ta end liigutaks. Nende mõtetega tulin toime, sain ise ka aru, et see on ärevus ja püüdsin end rahustada. Raskeks läks siis, kui laps oli sündinud.
Esimese lapsega on kõik uus. Muretsesin tohutult igasugu asjade pärast. Näiteks, kui laps hakkas esimest korda hingeldama, helistasin oma õele, olin paanikas ja küsisin, kas mu laps lämbub ja kas ma peaksin erakorralise meditsiini osakonda pöörduma. Õnneks õde rahustas mu maha. Tundsin hirmu ja ärevust kui pidin lapsega kahekesi olema. Tunded, et teen midagi valesti või ei saa hakkama saatsid mind päevast-päeva.
Pildi autor: erakogu
Kui laps läks lastehoidu, hakkasid tulema haigused. Paar nädalat sai hoius käia, siis oli paar nädalat haige jne. Mul oli väga raske oma haiget last vaadata. Oma töö eripära tõttu ei saanud ma temaga ise koju jääda ja minu jaoks oli see parem variant. Tööl olles ma loomulikult ei unustanud, et mul on laps haige, aga sain mõelda millelegi muule.
Lapse haigustega paralleelselt kujunes minul gastriit ehk mao limaskesta põletik. Võisin mitu nädalat jutti olla söömata. Isegi vett jõin vaid väikeste lonksude haaval. Söömine tekitas mulle meeletut raskustunnet, füüsilist ebamugavust ja toit tahtis ülesse tulla. Ma ei saanud normaalselt magada, sest iiveldama ajas ka öösel. Olin täiesti energiast tühi.
Ühel hetkel sain aru, et minu ja lapse haigused on omavahel seotud. Lapsel tekkis kõrvapõletik ja ta jäi koju. Mina olin tööl ja minul hakkas ka halb olla. Ta oli nädal aega haige olnud, kui ühel päeval tööl olles tuli mehelt sõnum, et arst lubab lapsel hoidu minna. Nagu nipsust oli mul kõht jälle tühi!
Minu kõrval istuv töökaaslane ütles selle peale, et see kõlab nagu ärevushäire.
Sel hetkel taipasin ka ise, et need asjad on tõesti seotud.
Pildi autor: erakogu
Olin endale ise tekitanud ärevushäire, mis lõi välja gastriidina.
Märkasin, et gastriit lõi välja ka sellistel juhtudel, kui elu läks mingil muul põhjusel tavapärasest rütmist välja. Õppisin sellega elama. Ma oskasin seda oodata. Kui öösel kuulsin, et laps köhib, siis tundsin kohe, et mul on ka halb.
Nii see kestis poolteist aastat. Olin kogu aeg õnnetu, rahulolematu, ei tahtnud tööl käia, aga ei tahtnud ka kodus olla. Tundsin, et mul on lapsega raske. Pidevalt oli ärevus, mõtlesin hirmuga, mis kõik lapsega juhtuda võib, aga tööl oli raske, sest ma ei teadnud, mis temaga toimub, kui temast eemal olin.
Ühel päeval nägi mind madalseisus mu töökaaslane, kes soovitas biofeedback teraapiat. Läks umbes kuu enne, kui aja panin. Ma ei tahtnud väga tunnistada, et abi vajan. See oli minu igapäev. Ma arvasin, et seda see tähendaski, kui kõik ütlesid, et lastega on raske. Mul ei olnud varasemaid kogemusi. Ma ei teadnud, et see ei pea nii raske olema.
Minu raskus oli hoopis teises kohas. See ei olnud seotud nii palju lapsega, vaid hoopis minu enda mõtetega.
Alguses ma pelgasin natuke ja esimest seanssi ma nii hästi ei mäleta, aga mäletan tunnet pärast seanssi lõppu. Kõndisin koju ja lihtsalt kerge oli olla. Ütlesin elukaaslasele ka, et mul on nii imelik olla, justkui ühtegi mõtet ei oleks, aju puhkas! Varem oli pea kogu aeg mõtteid täis, et kuidas asjad võiksid olla ja mida ma tegema pean. Ja ma naersin! See rahulolutunne, mida tundsin, see oli hoopis midagi muud, kui oli olnud aastad enne seda. Ma ei olnud sellist heaolu endas tundnud juba väga ammu.
Pildi autor: erakogu
Võib-olla on klišee öelda, et biofeedback teraapia on olnud elumuutev, aga minu jaoks see nii ongi.
Minu igapäev on muutunud oluliselt lihtsamaks. Ma ei sõitnud näiteks varem üldse autoga, liiklus tekitas minus stressi. Mõtlesin aina uusi vabandusi, miks sõitmist vältida. Nüüdseks olen lapsega kahekesi sõitnud maale vanemate juurde ja tagasi. Ma ei tunne suur tungi sõita, aga saan need sõidud tehtud, mis vaja. Üleminek suurest stressist kuni lihtsalt istun autosse ja sõidan olekusse oli nii sujuv. Ma ei käinud isegi vahepeal kuskil sõitu harjutamas nagu algselt olin plaaninud.
Et minus toimusid muutused, märkas kohe ka kolleeg. Kõigest mõni päev pärast esimest biofeedback teraapia seanssi ütles töökaaslane, et tal on tunne, et töötab jälle inimesega, kellega töötas enne seda, kui ma last ootama jäin.
Tööl käimine on minu jaoks palju lihtsamaks läinud. Varem võisid ka tööga seotud mured mind lausa nutma ajada. Tundsin, et lähen kohe pingesse, kui asjad läksid graafikust üle. Nüüd ma isegi ei jälgi enam kella. Võtan kõike rahulikumalt ja ei tunne end süüdi kui jõuan koju tavapärasest veidi hiljem.
Pidev ja rusuv ärevus seoses lapsega on kadunud. Ma ei ketra enam peas igasugu muremõtteid. Minu gastriit on samuti taandunud, söömata ma enam olnud ei ole. Kui laps hakkab haigeks jääma, siis ma tunnen endiselt, et mul hakkab ka halb, aga ma suudan end kohe ise maha rahustada. Varem ma seda ei suutnud.
Isegi, kui ärevus tekib, ma tunnen, et ma ei kannata enam selle pärast. Need tunded ei halva mind enam inimesena. Ma suudan ka keerukatest olukordades toimida. Varem oli kogu aeg raske, tahtsin pidevalt ära minna. Ei taha tegeleda – see oli alati minu esimene reaktsioon.
Minu elukaaslane on öelnud, et kõige suurem muutus ongi see, et ma ei ole enam põgenemisrisk. Varem ma ei olnud võimeline olukordi lahendama ja kogu raskus oli elukaaslasele õlgadel. Nüüd oleme meeskond, anname mõlemad võrdse panuse.
Poole aastaga on toimunud tohutud muutused. Ma ei oleks osanud oodata, et kõik liigub edasi nii kiiresti. Tagasi mõeldes, saan aru, et olin oma jõuetusega nii harjunud, et see oli minu jaoks normaalne olek. Nüüd ma tean, et see ei pea nii olema.