Madal enesehinnang mind enam ei takista
Stina (31)
Minu väikeses peres kasvab kaks last ja mul on abikaasaga väga hea side, kuid mul ei ole õnnestunud iseend täielikult teostada. Ma seisin ikka ja jälle silmitsi hirmuga läbikukkumise ees, mis takistas mul oma elu muutmast. Oskamata seda täpselt sellisena sõnastada, avastasin läbi biofeedback teraapia, et mul oli madal enesehinnang ja just mina ise olen soovitud muutusi takistanud.
Kuidas olla hetkes rahulolev? Tajuda seda õnne, milles elad praegu? Kuidas mitte ainult julgeda unistada, aga ka julgeda astuda need sammud unistuste poole? Kuidas hinnata iseenda väärtust kogu oma ebatäiuses? Nendele ja paljudele teistele küsimustele olen ma oma elus järjepidevalt vastuseid otsinud. Nii nagu ilmselt väga paljud meist. Ja nii nagu ilmselt teisedki otsijad, olen komistanud paljude erinevate tegevuste ja teraapiate otsa, püüdluses avada võimalusi nendele küsimustele edukamalt vastuste leidmiseni. Nendele küsimustele tuleb ju meil kõigil ise vastused enda jaoks avastada.
Foto: erakogu
Tänu biofeedback teraapiale õppisin aru saama, et võiksin aastate kaupa iga päev ja iga tund omandada, õppida, pingutada, et areneda, aga jõuda ikka mitte kuhugi, kuna jätkaksin ikka vanu tuttavaid mustreid, lihtsalt pisut targemana. Teadmine üksi ei ole kõikvõimas. Mõistusega võib analüüsida küll süvitsi, kuid kehamälu on talletanud ikka mõnda, mida niisama lihtsalt mõttejõuga maha raputada alati ei õnnestu. Minu peamiseks vaenlaseks oli ikka madal enesehinnang.
Läksin biofeedback teraapiasse ilma igasuguste ootusteta, olles lihtsalt avatud võimalustele.
Pärast esimest seanssi märkasin mitmeid olulisi muutusi enda jaoks. Mõned nädalad pärast esimest seanssi täheldasin, et olin hakanud sügavalt magama. Kui varasemalt virgusin iga pisikese krabina peale, siis nüüd võisin ühtäkki segamatult sügavat und nautida.
Samuti näis, et kogu maailma müra oli pisut vaibunud. Iga vaenulik inimene ei tundnud isiklikult mind ründav, nagu varem. Ma ei võtnud enam omaks kõike, mida mulle ette heideti ega püüdnud alandlikult iga väiksemagi konflikti korral vabandada kellegi teise probleemide pärast. Näis, et need osad ilmast ei puudutanud mind selliselt nagu varem. Olin õppinud eristama oma ja võõrast.
Pärast teist seanssi mäletan selgelt tugevat rõõmutunnet. Ma ei pidanud ennast enne sugugi tõsimeelseks inimeseks, aga pärast seanssi oli vahe väga eredalt tunnetatav. Kogu perspektiiv elule oli justkui hoobilt helgem. Naeratasin, naersin ja lihtsalt nautisin inimesi ning maailma enda ümber. Erinevad mured ja asjaolud olid ju endiselt alles, mis mul ennegi olid, aga nüüd tundus mulle, et head, mille üle rõõmu tunda, oli siiski oluliselt rohkem. See tunne kandis mind pikalt.
Vahetult enne kolmandat seanssi oli mul ühest olukorrast tulenevalt suuremat sorti tagasilöök ning minu eneseusk sai tugeva põntsu. Läksin seansile sünges meeleolus ning lahkusin sealt taas kergemana.
Foto: erakogu
Iga teraapiaseanss on olnud erinev, kuid kohest leevendust, kerguse tunnet on need pakkunud kõik.
Tekkinud on rahu ja mõtteselgust. Ma tunnen end vähem ärevil ja vähem mõjutatuna välismaailmast. Kui vahepeal olin oma unistuse sootuks maha matnud, siis nüüd, mõned kuud pärast biofeedback teraapias käimist olen selles osas mõned otsustavamad sammud jälle teinud. Ma ei tunne enam, et madal enesehinnang mind tagasi hoiaks.
Minu teadmised ei ole palju muutunud võrreldes ajaga enne biofeedback teraapiat, küll aga on minus rohkem jõudu, energiat, tahet ja ka lihtsalt ruumi, et võtta vastu uut, et kogeda maailma teisiti. Kõige elulisem näide muudatustest tuleb minu pereelust. Kui varasemalt võisin tunda end sageli ülekoormatuna, pea puntras, hing täis ja iga väiksemgi korralagedus või laste nutt võis tekitada minus lootusetuse tunnet, siis nüüd ma pelgalt kehitan õlgu nende äparduste peale ega ärritu laste tujude tõttu. Olen rahulolevam ja aktsepteerivam teiste suhtes, aga mis kõige tähtsam, ka iseendaga.