Läbipõlemine õpetas iseennast väärtustama
Maris (33)
Töötasin mitu aastat ilma puhkust võtmata ning kogu oma vähese vaba aja pühendasin lähedastele. Kaks aastat rööprähklemist ja tulemuseks oli läbipõlemine. Tundsin, et mind tiriti igas suunas ning ma ei saanud enam aru, kes olen mina kõige selle keskel.
Päevad muudkui möödusid, aastad tulid ja läksid, aga ma ei tunnetanud enam oma kohalolekut. Elu lihtsalt kulges ja mina etendasin justkui kõrvalosatäitja rolli. Täitsin aina teiste soove ja ühel hetkel taipasin, et ma ei teagi enam, kes ma ise olen.
Mingi aeg olin rööprähklemises edukas. Tegin tööl kõikvõimalikud ülesanded ja rahuldasin lähedaste vajadused. Üks hetk sai aga jaks lihtsalt otsa ja siis muutus isegi e-kirja avamine raskeks. Olin oma kolleegidega asjatult kibe ja tõre.
Pilt on illustratiivne. Pildi autor Freepik.
Iga väike asi pani süütenööri põlema.
Sain aru, et pean midagi tegema. Lugesin tuttava soovitusel raamatut „Keha peab arvet“ (autor Bessel Van Der Kolk). Ühes peatükis kirjeldati biofeedback teraapiat. Biofeedback teraapia kontseptsioon kõnetas mind, kuna ma tundsin, et ei soovi kellegagi rääkida. Tundus vabastav, et saab minna ja lihtsalt rahulikult olla. Olin pingetega nii piiri peal, et ma ei tahtnud isegi rääkida.
Esimene kord oli ausalt öeldes natukene hirmutav minu jaoks, ikkagi uus olukord. Samas nii pea, kui olin toolile istunud, hakkasin endalegi üllatuseks terapeudile kõike hingelt ära rääkima. Teadsin, et ma ei pea, aga mul tekkis selleks spontaanne soov. Terapeut oli väga toetav.
Teraapia käigus tekkis mul tunne justkui surutakse minu mõtteid korsetiga õigesse vormi. See oli selgelt teistsugune aisting, aga mitte ebameeldiv.
Pilt on illustratiivne. Pildi autor Freepik.
Kergustunne, mis teraapiale järgnes oli nii füüsiline kui emotsionaalne.
Vahetult pärast teraapiat olin väsinud. Tol öösel magasin väga hästi. Muidu on mul ärevuse tõttu uni olnud pigem ebaühtlane. Mul on olnud õhtuti raske uinuda, kuna peas keerlevad erinevad sundmõtted.
Võtsin endale eesmärgi rutiinselt teraapias käia. Iga korraga muutus olemine kergemaks ja rõhuv tunne hakkas kaduma. Kui läbipõlemine sai ületatud, ebameeldiv ja elu takistav stress seljatatud, hakkasin märkama endas positiivseid arenguid.
Olen hakanud taas ennast tundma õppima. Lisaks suudan nüüd enda eest seista. Iga kord on pärast teraapiat tekkinud mõnus rahu, mis on andnud võimaluse mul iseendale keskenduda. Lihtsam on probleemidega mitte tegeleda ja ennast välja lülitada.
Nüüd ma suutsin lõpuks kõigele päriselt otsa vaadata.
Kui varem ma soovisin kõiki aspekte oma elus kontrollida, siis nüüdseks olen sellest lahti lasknud. Kui enne muutusin konfliktide puhul ülimalt emotsionaalseks, siis praegu suudan jääda rahulikumaks igas olukorras. Tean, kes ma olen ja suudan enda seisukohti selgelt väljendada ning oma arvamuse eest ka seista. Kui muutungi emotsionaalseks, siis suudan end peatada, mõeldes, et see ongi üksnes emotsioon ja see läheb mööda.
Mul on oma emaga väga tugev ja lähedane suhe. Samas on meie suhtlemine olnud problemaatiline. Olen tema jaoks endiselt nagu väike laps. Ta teab alati kõige paremini, mis on minu jaoks hea ega aktsepteeri teistsugust arvamust. Ma tean, et ta soovib mulle parimat, aga tema nõudlik suhtlemisviis on minu jaoks kurnav olnud.
Mul on olnud raske seda piire. Olen sõdinud peas kahe poolega – ühest küljest soovin olla hea laps oma emale, teisalt aga on mul oma elu ja soovid.
Tänu teraapiale olen hakanud ka emaga suhtlemisel paremini piire seadma.
Saan aru, et meie suhtlus ei muutu üleöö, aga nüüd, kuis olen oma keskme taas ülesse leidnud, on lihtsam edasi minna. Kui mina käitun teistmoodi, peab ka tema reageerima teistmoodi.
Umbes pärast neljandat teraapiaseanssi tabasin, et kui mõistus on justkui uusi mustreid loonud, siis keha tegutseb veel vanade harjumuste järgi. Ma olen nimelt stressisööja. Kui töö juures on raske, siis tekib kohe tahtmine kommi järele haarata. Toit justkui asendas minu jaoks puhkust või oma aega. See on lühiajaline nauding. Kuigi mõistusega sain aru, et ma tegelikult kommi ei vaja, nõudis keha ikka edasi.
Kui ma enne olin projektijuht, kes tegi kõike, mida vaja, siis nüüd olen töökohta vahetamas. Otsustasin teadlikult oma keskkonda muuta ja alustada uuelt lehelt. Tahan teha rohkem neid asju, mis mulle päriselt meeldivad. Tegelen edasi projektidega, aga ainult ühe osaga, et taastuda ja paremini aru saada, mida ma tegelikult teha siis soovin. Hakkasin joogakoolis käima ja harrastan loovkirjutamist.
Biofeedback teraapia andis mulle võimaluse taas endaga tutvust teha. Läbipõlemine oli õpetlik kogemus, mis näitas, et iseend tuleb väärtustada ja hoida.
Biofeedback teraapia aitas mul raskest olukorrast välja tulla, maandas minu pinged ja tõi mind tagasi keskmesse.
Suutsin üle aastate jälle selgelt mõelda ja tunda eneses rahu.