Aastakümneid elu juhtinud paanikahood ja ärevushäired läinud
Annika (48)
Ma ei tea täpselt aega, millal ärevushäired hakkasid mu elu segama, aga igal juhul on see kestnud väga kaua – oma 30 aastat on paanikahood ja ärevushäired ühel või teisel moel mu valikuid dikteerinud. Ma ei tea, kas selle tunde algpõhjused peituvad ülitundlikus närvisüsteemis või paaris väga traumeerivas sündmuses minevikus, aga võin öelda, et võimetus ärevushäirete ja paanikahoogudega toime tulla ja sellest tekkinud erinevad hirmud muutsid mind lõpuks kellekski teiseks kui ma end tundnud olin. Võtsin omaks vältimistaktika ja püüdsin kuidagi hakkama saada.
Ma pole inimene, kes oma tervise eest vastutust ei võtaks ega püüaks end ise aidata. Ja kuidas veel! Jooga, meditatsioon, hingamisharjutused, kognitiivkäitumuslik teraapia, hüpnoos, rännak, konstellatsioonid, EFT, TRE, tantra, Hiina meditsiin … nimetage ainult. Eriti rasketel perioodidel olen ka antidepressante võtnud. On olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga lõppeks lihtsalt lepid püsivat lahendust leidmata. Nii olidki tavaliseks muutunud päevad, mil toppisin end hommikul enne välja minekut magneesiumi, L-teaniini või GABA täis ning lootsin, et inimeste sekka minnes paanikahoogu ei tuleks.
Läksin biofeedback teraapiasse tuttava soovitusel.
Olin küll skeptiline, aga samas alternatiivi ka polnud. Koroonaaja kaugtöö järel oli inimeste sekka minemine toonud hirmud laviinina tagasi ning olin seetõttu katkestamas ühte minu jaoks olulist projekti. Tundsin end esimeses teraapias, juhtmed küljes istudes, tobuna, kes mõttetuse peale aega ja raha kulutab. Siis muutusin aga uniseks, tavapäraselt vilgas mõttetegevus kadus ning pea muutus meeldivalt tühjaks. Terapeudi juttu ma ei mäletagi.
Järgmise kolme nädala jooksul toimusid märgatavad muutused. Paanikahood olid minevik – ei pekslevat südant ega pearinglust keset liiklusvoogu, ei minestamise ega halvatuse tunnet ettekandeid tehes, ei mingeid pikki ettevalmistusi hingamisharjutuste või meditatsiooni abil enne välja minekut – sest seda polnud vaja!
Ma tõesti ei suutnud toimuvat uskuda!
Nüüdseks olen käinud kaheksa kuu jooksul viiel seansil. Iga seansi tulemus on mõnevõrra erinev olnud. Vahel on pärast seanssi mind tabanud mitu päeva kestev negatiivne tundespekter, aga siis destruktiivsus hajub ja tunnen, et olen jälle mingile uuele, neutraalsemale tasandile jõudnud. Pärast viimast korda kogesin aga mitu päeva täielikku zen-olekut. Igal juhul on õlult langenud tohutu koorem ja tekkinud uus perspektiiv.
Toimuva osas ausaks jäädes, 100% kõik kollid, paanikahood ja muud ärevushäiretega kaasnev kadunud ei ole, aga see ei olegi tähtis, sest mu hirmud ei lämmata mind enam ega takista elamist. Usun terapeudi juttu sellest, et paralleelselt seanssidega tuleb edasi tegeleda oma mõttemaailma korrastamisega, jätkata mediteerimiste ja hingamisharjutustega või mis iganes aitab, et saada püsivamat tulemust oma uutmoodi tervemale minale. Nüüd on selleks vähemalt motivatsiooni, sest ma olen üle pika aja tundnud, mida tähendab elu hirmukammitsatest, paanikahoogudest ja ärevushäiretest vabana. Sellesse masinasse ei pea uskuma, see toimib!