Sisemine laps ja hingehaavad – kuidas ennast tervendada?
Sisemine laps ja hingehaavad – kuidas ennast tervendada?
Lapsepõlv on maagiline maasikalõhnaline paik, kus sind kanti kätel, oli turvaline ja soe. Täiskasvanuna, eriti ise lapsevanemaks saades, hakkame oma lapsepõlve nägema uues valguses.
Mõttesse kerkib sisemine laps ehk laps meie mälestustest ning see tekitab igatsust ja sageli ka soovi teda maailma eest kaitsta.
Keegi meist ei ole olnud täielikult kaitstud ja lapsepõlves kogetu järel tekkinud hingehaavad jäävad saatma meid ka täiskasvanuna.
Pildi autor: Freepik
Hingehaavad on silmale varjatuks jäävad valupunktid, mis on peidus meie alateadvuses. Vahel kasutame nendest rääkimiseks mõistet lapsepõlvetrauma, kuid iga haav ei pea olema tingitud traumaatilisest kogemust. Lapsele võivad emotsionaalseid haavu tekitada ka täiskasvanule tühisena näivad sõnad ja teod.
Täiskasvanueas avalduvad hingehaavad emotsionaalsete reaktsioonidena. Ennast kaitsta püüdes tõmbame vahel ette maski, üritades selliselt enda tõelisi tundeid mitte näidata, kuid see takistab meil olla mina ise ja tekitab rahulolematust.
Alateadvuse hingehaavu kannab meie sisemine laps. Sisemine lapse mõiste abil kirjeldatakse psühholoogias osa meie isiksusest, mis moodustub meie lapsepõlve headest ja halbadest kogemustest. Need on nii hirmud, mured ja puudused kui ka rõõmud sellest eluperioodist.
Täiskasvanuna põhjustavad meile raskusi just negatiivsed läbielamised, mis eksisteerivad meis vaikselt edasi pinna all, alateadvuses. Me ei pea isegi läbielatule mõtlema, aga see mõjutab meid ikkagi.
Me võime olla sõltumatud täiskasvanud, teha otsuseid ja suunata oma elu, kuid meie sisemine laps mõjutab alateadvuses edasi meie mõtteid, tundeid ja tegevusi. On teaduslikult tõestatud, et alateadvus määrab 80-90% meie kogemustest ja käitumistest.
Lapsepõlvekodu on paljude jaoks koht, kus tuntakse end turvaliselt. Kodus olles tunneme, et saame olla vabad ja tunda end seejuures aktsepteerituna. Elu jooksul muutub see tunne usalduseks. Seda nimetatakse vahel ka ürgusalduseks, mis tähistab usaldust nii iseenda kui ülejäänud maailma suhtes. Ürgusaldus aitab end tunda hästi ja turvaliselt ka väljaspool füüsilist kodu. See kodu hakkab eksisteerima meis eneses.
Kui lapsepõlvest on pigem negatiivsed mälestused või neid ei ole üldse, kuna need on alla surutud, siis selline usaldus puudub. Vahel arvame, et meil oli normaalne lapsepõlv, kuid miskipärast kanname siiski kaasas madalat enesehinnangut, alati endas kaheldes ja tundes end pidetuna. See on märk, et sisemine laps kannab endas hingehaavu, mis vajaksid tervendamist.
Sisemise lapse kujunemine ja mõjud hilisemas elus
Meie sisemine laps luuakse suures osas esimese kuue esimese eluaasta jooksul. Esimesed eluaastad on kõige määravamad seetõttu, et just siis kujuneb välja aju neurovõrgustik. Meie elukogemused varases lapsepõlves sõna otseses mõttes imenduvad meie ajju ja teadvusesse. Esimesel kahel eluaastal õpime oma tunnete kaudu, kas oleme vastuvõetavad või mitte. Silitused, hellad pilgud ja soe hääletoon annavad lapsele mõista, et ta on armastatud.
Ürgusalduse kujunemise toetamiseks on vaja, et rahuldatud oleks lapse psüühilised põhivajadused:
- Lähedusvajadus. Lapse lähedusvajadus saab riivatud, kui vanem jätab lapse hooletusse, tõrjub või väärkohtleb teda.
- Sõltumatuse- ja kontrollivajadus. Seda osa mõjutavad negatiivselt ülihoolitsevad ja kontrollivad vanemad, kes teevad liiga palju ettekirjutusi ja seavad liiga kitsaid raame.
- Naudinguvajadus. Ellujäämiseks on vajalik, et inimene õpiks oma naudingu- ja ebameeldivuse taju reguleerima.
- Eneseväärtustamise- ja tunnustusevajadus. Enesehinnang on meie psüühika keskpunkt. Hooldajate käitumise kaudu (naeratused, hoolitsus, emotsionaalne side) areneb lapse enesehinnang.
On tõestatud, et inimestel, kes on esimestel eluaastatel kogenud palju stressi, on elu kestel kõrgem stressihormoonide tase. See tähendab, et nad on täiskasvanuna stressi suhtes tundlikumad, reageerivad ägedamalt ja on väiksema psüühilise koormustaluvusega.
Samas on teada ka, et küllaltki palju mõjutab meie olemust meie geneetika. Uuringud on näidanud, et umbes 10% meist on nn haavamatud lapsed, kellele ei jäta raske lapsepõlv suuri jälgi ega mõjuta meie enesehinnangut.
Mõjutuste ulatus sõltub ka lapse ja vanema dünaamika eripärast. Kui empaatiavõimetule emale sünnib eriti tundlik laps, on sisemise lapse kahjustused sedavõrd suuremad. Hüperaktiivsusele kalduvad lapsed saavad aga teistega võrreldes sagedamini sisendeid, et nad ei ole piisavad või väärtuslikud, kuna nende eripära paneb hooldajad keerulisemasse olukorda.
Pildi autor: prostooleh, Freepik
Päikeselaps ja varjulaps
Kliiniline psühholoog Stephanie Stahl on loonud kaks mõistet: rõõmus sisemine laps ehk „päikeselaps“ ja haavatud sisemine laps ehk „varjulaps“.
Meie sisemist last mõjutavad alateadlikud sisendused. Negatiivne sisendus võib olla näiteks: „Ma ei ole piisav.“ Selline sisendus kujunes hetkedel, mil tundsime end tõrjutuna. Varjulaps kannab endas negatiivseid sisendeid ja neist tulenevaid tundeid nagu kurbus, viha, abitus ja raev. Varjulapse väljendumine täiskasvanueas on näiteks endassetõmbumine, perfektsionism, agressiivsus ning võimu- ja kontrollivajadus.
Päikeselaps hõlmab aga positiivseid sisendeid ja tundeid. Päikeselaps on rõõmus, ta on spontaanne, uudishimulik, tegus ja elurõõmus.
Meie sisemises lapses eksisteerivad nad mõlemad. Meie kõigi lapsepõlves on midagi, mis on meid mõjutanud nii positiivselt kui negatiivselt. Täiskasvanu maailm on tõsine, sageli näib, et ühe probleemi lahenedes ilmub järgmine. Võib näida, et väikeste asjade üle rõõmustamine on lapsik või tobe.
Tegelikult on see väga vajalik. Lapselik siiras õnnetunne pisiasjade pärast aitab meil tunda suuremat rahulolu elus üleüldiselt.
Täiskasvanud, kellel on ürgusaldus, elavad tugevas kontaktis päikeselapsega – nad rõõmustavad kergesti ja lustlikud. Kui aga varjulaps avaldab tugevamat mõju, kaasnevad sellega enamasti madal enesehinnang ning sellest tingitud probleemid.
Pildi autor: cookie_studio, Freepik
10 sammu sisemise lapse tervendamiseks
Kõik inimesed kogevad nii positiivset kui negatiivset oma lapsepõlves. Igaüks tuleb minevikuga toime omal moel. Kui sul on lapsepõlvetrauma, sul hakkab lapsepõlvele tagasi mõeldes valus, meenutamine tekitab kurvastust, tundub, et osa mälestustest on justkui kadunud või tunned, et su elus puudub pidepunkt, tasub võtta aega, et enda sisemise lapsega lähemalt tuttavaks saada. Ravi terveks oma hingehaavad ja liigu elus terviklikumalt edasi. Kümme sammu tervema sisemise lapseni:
- Teadvusta oma sisemist last. Sisemine laps ei tähenda lapsemeelsust, vaid tähistab seda osa meist, mis mäletab lapsepõlvest kogetud emotsioone. Otsides oma sisemise lapsega kontakti, lood talle ja seeläbi ka iseendale turvatunnet.
- Kallista end. Meie keha talletab kõike, mida kogeme. Keegi meist ei mäleta, mida elasime läbi esimesel kahel eluaastal, aga kehamälus on see teadmine olemas. Läbi toetava füüsilise puudutuse on võimalik oma sisemist last rahustada.
Proovi liblikakallistust, mida kasutatakse traumateraapias:
Aseta käed risti üle oma rinna, nii et sõrmeotsad on allpool rangluud. Võid ka ühendada omavahel oma pöidlad. Nüüd liiguta õrnalt vaheldumisi oma käsi, patsutades end justkui liblikatiibadega. Hinga samal ajal sügavalt ja lase oma mõtetel ja tunnetel vabalt tulla. Vaata siin videost, milline liblikakallistus välja näeb:
- Meenuta õnnelikke hetki oma lapsepõlvest. Kui tunned, et on raske olla, vii end mõttes tagasi mõnda lapsepõlve hetke, mil tundsid end turvaliselt ja õnnelikuna. Meenuta detaile – värve, helisid, lõhnu. Märka, kuidas sa end sel hetkel tunned. Kui sulle ei meenu oma lapsepõlvest ühtegi head hetke, mõtle see välja. Kujutle seda, mida oleksid tahtnud kogeda.
- Kingi endale positiivseid sisendeid. Negatiivsed sisendid nagu „ma ei ole piisav“ või „ma ei ole väärtuslik“ on külge jäänud lapsepõlves. Vaata peeglis endale sügavalt silma ja korruta uusi sisendeid, näiteks: „Ma olen oluline,“ „ma olen piisav“ jne.
- Ole enda suhtes lahke. Kohtle end nagu kohtleksid oma parimat sõpra. Ära ole endaga liiga karm! Mõned võtted, kuidas enda suhtes lahkem olemist harjutada: pea päevikut, kus kirjeldad, mida head oled teinud; räägi iseendast positiivses võtmes; harrastada iseend julgustavaid meditatsioone.
- Kirjuta oma sisemisele lapsele kiri. Kirjuta iseendale kiri, kus pakud oma lapsepõlve minale seda toetust, mida oleksid siis vajanud. Loe valjult iseendale ette need sõnad, mida oleksid tahtnud lapsena kuulda. Üks huvitav viis oma sisemise lapsega ühenduse saamiseks on kasutada oma vasakut kätt (kui oled paremakäeline) joonistamiseks. On leitud, et selliselt on võimalik end vabamalt väljendada.
- Tee selgeks, mis paneb sind reageerima. Miks sa vihastad või kurvastad? Kas sinu reaktsioonid võivad olla seotud lapsepõlves kogetuga? Kui oled allika tuvastanud, saad ise oma sisemisele lapsele kinnitada, et ta on armastatud ja et tal on turvaline.
- Mängi! Tee seda, mida armastasid lapsena teha. Võta välja värviraamatud, vooli savi, jookse paljajalu muru sees või vaata kunagist lemmikmultifilmi. Lastena on meil mänguaeg osa igapäevasest rutiinist, täiskasvanuna tuleb mängimiseks ise aega võtta.
- Mediteeri. Meditatsioon on üks viise, kuidas trauma mõju vähendada. Proovi näiteks seda eestikeelset juhitud sisemise lapse tervendamise meditatsiooni siin:
https://www.youtube.com/watch?v=ThpkiDeyX5g - Hari ennast. Loe sisemise lapse tervendamise kohta veel. Räägi oma lähedastega, sõpradega. Jagage kogemusi.
Kui ei tea täpselt, kust alustada, proovi biofeedback teraapiat.
Biofeedback teraapia aitab alateadvuse pimedatest nurkadest leida õigeid punkte, millele oma tähelepanu ja energia suunata. Loe biofeedback teraapiast lähemalt SIIN.
Allikad
Kirjandus:
- Stahl, S. (2021) „Sinu sisemine laps. Võti (peaaegu) kõigi probleemide lahendamiseks.“ Kirjastus: Helios
Artiklid:
- „10 Exercises to Heal Your Inner Child.“ (2022)
https://psychcentral.com/health/how-to-heal-your-inner-child#self-compassion
- „Hingehaavad“