Läksin biofeedback teraapiasse esialgu peamiselt uudishimust. Sel ajal küll häiris mind enda sisemaailmas üht-teist, kuid arvasin, et pean sellega kuidagi ise toime tulema. Nimelt olin hakanud märkama, et reageerin oma lapse tegemistele ning teistes igapäevastes toimetustes põhjendamatult tugevalt, kohati äkiliselt ”plahvatades”. Selle kohta öeldakse, et süütenöör on lühike … nullist sajani läks mul kohati ikka väga kiiresti! Juba situatsiooni käigus või vahetult pärast seda tajusin, et minu reaktsioonid (viha, raev) ei ole kuidagi vastavuses lapse käitumisega. Minu ärrituvus oli kontrollimatu.