Liis (41)
Läksin Biofeedback teraapiasse esialgu peamiselt uudishimust. Sel ajal küll häiris mind enda sisemaailmas üht-teist, kuid arvasin, et pean sellega kuidagi ise toime tulema. Nimelt olin hakanud märkama, et reageerin oma lapse tegemistele ning teistes igapäevastes toimetustes põhjendamatult tugevalt, kohati äkiliselt ”plahvatades”. Selle kohta öeldakse, et süütenöör on lühike … 0st 100ni läks mul kohati ikka väga kiiresti! Juba situatsiooni käigus või vahetult pärast seda tajusin, et minu reaktsioonid (viha, raev) ei ole kuidagi vastavuses lapse käitumisega. Minu ärrituvus oli kontrollimatu.
Tema sai tunda minu väsimuse ja kurnatuse tagajärgi. Igapäevaselt inimestega töötamine põhjustas sellise energiakao, et õhtuks oma kõige kallima jaoks mul seda alati enam ei jätkunud. Ägestumisele järgnes kohe süütunne lapse ees. Lisaks tekitas samal ajal ärevust tulevikule mõtlemine … et mis ja kuidas saab kunagi olema, kas saan ikka hakkama?
Biofeedback teraapia kolme järjestikuse seansi läbimine on olnud minu jaoks meeldiv kogemus. Hästi koBiofeedback teraapia kolme järjestikuse seansi läbimine on olnud minu jaoks meeldiv kogemus. Hästi kokkuvõtvalt öeldes on suurim muutus, mida täheldan, järgmine: mul on kerge enesetunne, ei ole enam tunnet, et miski justkui surub mind alla. Teraapiajärgselt on liigne ärrituvus kadunud. Ma ei ägestu enam pisiasjade peale. Olen rahulikum, tasakaalukam ning suuteline valima, millele ja kui jõuliselt reageerin – olen rohkem omaenda tunnete peremees. Minu jaoks on täiesti uus ka see, et võtan olukordi mängulisemalt ega püüa kõike kontrollida. Need on mõnusad muutused.