Tourette’i sündroom – tunnused, pärilikkus ja ravi

„Kris oli kõigest 4-aastane, kui ta hakkas köhatama ja häälitsusi tegema. Asi läks nii hulluks, et alates hetkest, kui ta hommikul silmad avas kuni õhtul uinumiseni välja ei olnud enam ühtegi kümnesekundilist pausigi ilma et ta oleks häälitsenud” – 6-aastase Krisi ema

Mis on Tourette’i sündroom ja tikid?

Gilles de la Tourette’i sündroom, teatud ka lihtsamalt kui Tourette’i sündroom (inglise keeles Tourette syndrom), on krooniline neuroloogiline häire, mis saab alguse lapsepõlves. Tourette’i sündroomi tunnused on eri lihaserühmi haaravad motoorsed tikid ja ühe või rohkema vokaalse tiki samaaegne esinemine.

Tikid on ootamatud, kiired, tahtmatud, korduvad, ebarütmilised, sarnase mustriga liigutused või häälitsused, mis võivad olla erineva intentsiivsuse, sageduse ja kestusega. Motoorsed tikid võivad esineda näos, kaelas või õlavöötmes.

Tourette’i sündroom eristub teistest häiretest, mille puhul täheldatakse samuti tikkide esinemist. Teiste häirete puhul ei esine reeglina motoorsed ja vokaalsed tikid korraga. Tourette’i sündroomi puhul võivad tikid esineda mitu korda päevas ja ka iga päev, kuid ka periooditi selliselt, et mõni aeg esineb neid rohkem, seejärel jälle vähem. Uuringud kinnitavad, et tikid ei kahjusta põdejat ega tema tervist.

Olulisemad tunnused, mis eristavad tikke teistest motoorikahäiretest, on järgmised:

• tikid tekivad ootamatult, on kiired, mööduvad ja ruumiliselt piiratud liigutused, mille põhjustajaks ei ole otsesed neuroloogilised häired
• motoorsed fenomenid on korduvad
• tavaliselt kaovad nad unes
• neid võib tahtlikult korrata või pärssida.

 

Tourette’i sündroomi tüübid

Eristatakse kolme tüüpi Tourette’i sündroomi – klassikaline Tourette’i sündroom, komplitseeritud Tourette’i sündroom ja Tourette’ sündroom pluss.

• Klassikalise Tourette’i sündroomi puhul esinevad ainult motoorsed ja vokaalsed tikid
• Komplitseeritud Tourette’i sündroomi puhul lisanduvad tikkidele ka koprolaalia ehk ebatsensuursete sõnade impulsiivne kasutamine, ehholaalia ehk kuuldud sõnade tahtmatu kordamine või palilaalia ehk oma sõnade või enda tekitatud helide kordamine
• Tourette’i sündroom pluss korral kaasnevad tikkidega ka teised häired nagu ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire, obsessiiv-kompulsiivne häire, depressioon, ärevushäire, isikushäired jms.

Tikke jaotatakse lihtsateks ja kompleksseteks:

• Lihtsad tikid hõlmavad tavaliselt vähem lihaserühmi ning need on kestuselt lühemad. Lihtsad motoorsed tikid on näiteks silmade pilgutamine ehk silmade tikid, peatõmblused, näo grimassitamine ehk näo tikid ja õla kehitamine. Lihtsad vokaalsed tikid on näiteks köhatamine, kurgupuhastamise häälitused ja ninaga nuusatamine.
• Komplekssed tikid hõlmavad keerukamaid ja sihipärasemaid liigutusi või häälitsusi näiteks asjade puudutamist, plaksutamist, ebameeldivate žestide tegemist või keha väänamist. Vokaalselt tähendavad komplekssed tikid näiteks eespool mainitud ehholaaliat, palilaaliat ja koprolaaliat.

„Minu 9-aastasel pojal on olnud tikid juba aastaid. Esimesed kehalised tikid ilmnesid tal 4-aastaselt ja 7-aastaselt lõid välja ka vokaalsed tikid. Ta häälitses, võpatas ja hüppas kogu aeg. Ta keerutas ümber enda päripäeva ja vastupäeva, nagu oleks kinni kiilunud.“ – 9-aastase poja ema

Tourette’i sündroom täiskasvanul ja lastel

Tourette’i sündroom lapsel avaldub tavaliselt 4-7aastaselt. Vokaalsed tikid ilmnevad reeglina hiljem, keskmiselt 11-aastaselt. Arvatakse, et maailmas kannatab kuni 1% lastest Tourette’i sündroomi all, kuid arvestades aladiagnoosimist võib osakaal olla suurem, arvatakse, et suisa kuni 6-7%. Tourette’i sündroomi esineb poistel 2-4 korda sagedamini kui tüdrukutel.

Teatakse, et tikke ehk tahtmatuid liigutusi või häälitsusi võib ajutiselt esineda kuni igal viiendal lapsel. Mingisugust tikkide vormi on kogenud 10-12aastastest lastest vähemalt 10%. Puberteedieaks on 95% lastest tikid kadunud, ülejäänud 5% peavad nendega elama kogu ülejäänud elu. Sümptomite vähenemine või kadumine toimub reeglina noorukieas või varajases täiskasvanueas, mis annab märku, et tegemist on arengulise häirega.

Beebi tikid on ääretult haruldased, nagu ka edaspidi kuni alla nelja-aastasel lapsel. Kui siiski tundub, et lapsel tikid avalduvad, võib konsultatsiooni saamiseks pöörduda neuroloogi poole.

Kas ja kui palju toetavat teraapiat või ravi vajab Tourette’i sündroomi all kannatav inimene täiskasvanuikka jõudes, sõltub Tourette’i sündroomi tüübist, raskusastmest ja kaasuvatest häiretest. Kui lapsed sageli ei pane ise oma tikke tähele, võivad tikid täiskasvanueas muutuda häirivamaks, kuigi tikid ise ajas tugevamaks pärast puberteediea saabumist ei muutu. On leitud, et mida varem Tourette’i sündroom inimesel avaldub, seda tõenäolisemalt põeb ta seda raskemalt ning peab taluma intensiivsemaid tikke.

 

Tourette’i sündroom ja pärilikkus

Miks tekivad tikid, ei ole täpselt teada. Tourette’i sündroomi seostatakse nii geneetiliste kui autoimmuunsete probleemidega, aga seoseid on leitud ka rasedusaegsete ja sünnijärgsete probleemidega. Tourette’i sündroom avaldub 10-100 korda tõenäolisemalt inimesel, kelle lähisugulastel on esinenud Tourette’i sündroomi või tikke. Seega teatud pärilik tunnus Tourette’i sündroomil on.

Tourette’i sündroomi pärilikkust kinnitab ka ühe noore patsiendi näide, kelle haigusloo põhjal kirjutasid arstid artikli. Tütarlaps, kellel avaldus Tourette’i sündroom juba varases lapseeas, sai diagnoosi alles teismelisena ning tema enda huvist tulenevalt selgitati, et nii tema emal kui kahel poolõel ning nii isa- kui emapoolsetel vanaisadel esines tikke ning oli tõenäoliselt diagnoosimata Tourette’i sündroom. Antud haigusloo puhul järeldasid arstid, et selle pere puhul olid Tourette’i sündroomi avaldumise põhjused geneetilised.

On teada, et Tourette’i sündroom on seotud arenguga. Leitud on, et probleemi alge võib peituda dopamiini ainevahetushäires, aga mõju avaldavad ka psühholoogilised raskused ja stress. Tikid esinevad sageli koos mõne teise häirega, näiteks ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäirega ja autismispektrihäiretega. Erinevaid kaasuvaid häireid esineb suisa 86% Tourette’i sündroomiga inimestest.

 

Tourette’i sündroomi diagnoosimine

Tourette’i sündroomi diagnoosimiseks peavad sümptomid ehk tikid olema kestnud vähemalt aasta ning tikkidest vaba periood ei tohiks ületada kolme järjestikust kuud. Üht konkreetset ja usaldusväärset diagnostilist Tourette’i sündroomi testi ei ole. Diagnoos põhineb kaebustel, lähedaste tähelepanekutel, sümptomitel ja nende kestusel ning neuroloogilisel analüüsil.

Inimesed, kes arvavad, et neil endil või nende lastel esinevad Tourette’i sündroomi sümptomid, peaksid pöörduma abi ja nõu saamiseks oma arsti poole. Tourette’i sündroomi diagnoosimiseks arutatakse lapse arengulugu ja lähtutakse ka arstliku läbivaatuse tulemustest.

 

Tourette’i sündroomi ravi

Tikke välja ravida ei saa, küll aga saab vähendada nende esinemist. Tikkide raskusaste väheneb reeglina noorukieas ja seda olenemata ravist, mistõttu võivad arstid soovitada last vaid jälgida ega määra kohe ravi. Tikkide puhul on abi toetavast teraapiast, näiteks psühhoteraapiast või biofeedback teraapiast. Raskematel juhtudel kaalutakse ka ravimite määramist. Üht konkreetset ravimit ei ole, lisaks ei ole ka kinnitatud, et ravi varasem alustamine annaks paremaid ravitulemusi.

Inimesed on näinud sümptomite leevenemist, kui on muutnud oma elustiili. Toidust on välja jäetud teatud toiduaineid, vähendatud on e-ainete ja suure suhkru sisaldusega toitude tarvitamist. Kuna tikke kutsub esile ka stress, siis tuleks püüelda stressivabama elu poole.

 

Mida teha, kui lapsel on tikid?

Kuna suur enamik Tourette’i sündroomiga inimestest kannatab ka teiste häirete all, on nähtud, et sageli on inimestel raskusi just kaasuvate häiretega toime tulemisel. Iseäranis raske võib olla kaasuvate häiretega toime tulla Tourette’i sündroomiga lapsel, kes võivad vajada tuge õppetöös.

Tourette’i sündroomist tulenevad tikid mõjuvad häirivalt peamiselt aga hoopis teistele inimestele, mitte sündroomi all kannatavale inimesele endale. Tikid ei pruugi inimest ennast segada, tihti lapsed ei panegi neid ise tähele, kuid neid märkavad lähedased ja sõbrad. Tikkide esinemise vähendamisel on abi sellest, kui ümbritsevad inimesed on teadlikud ja mõistvad.

Tikkide vähendamisel on abi ka stressi maandamisest. Selleks, et tikid lapsel harvem või vähem intensiivselt esineksid võib kasu olla korrastatud päevakavast, kus on paika pandud une- ja ärkveloleku aeg, söögiajad on kindlad ning fikseeritud on ka ekraanikasutus. Tourette’i sündroomiga lapsi toetab vähene ekraanide nagu televiisori, telefoni ja arvuti vaatamine. Soovituslik on pakkuda tikkide leevendamiseks aktiivseid tegevusi, läbi viia liikumismänge, kus laps saab plaksutada, trampida ja laulda. Lapse pidev jälgimine ja manitsemine suurendavad rahutust ning alaväärsustunnet.

 

Vaata videosid!

Videod on küll ingliskeelsed, kuid alt paremalt menüüribalt saab video juures valida seadetest eestikeelse automaattõlke.