Lapsepõlvetrauma – emotsionaalse hüljatuse varjatud nägu
Lapsepõlvetrauma – emotsionaalse hüljatuse varjatud nägu
Lapsepõlvetrauma – Emotsionaalse hüljatuse varjatud nägu
Me kõik teame, et lapse esimesed eluaastad on ääretult tähtsad. Rakukogumist on saanud inimene ja väikesest inimesest hakkab kujunema isiksus. Lapsepõlvetrauma, mida me kogeme nendel kriitilistel varajastel eluaastatel on midagi, mis mõjutab meist paljusid, sageli ise sellest aru saamata.
Kas teadsid, et sõna trauma tähendab kreeka keeles haava? Kindlasti võime kõik meenutada lapsepõlvest olukordi, kus tundsime end haavatuna. Sama kindel võib olla, et me ei pea kõiki neid sündmusi ühtviisi traumeerivaks. Tänaseks me teame, et need hetked, mida me mäletame on enamasti üksnes jäämäe tipp.
Pildi autor: Freepik
Trauma on olemuselt piisavalt negatiivne tegelane, et meie keha üritab meid selle kogemise eest igati päästa. Tark organism leiutab viise, kuidas haava ise lappida ning nii me tihti unustame need märkimisväärsed olukorrad lihtsalt ära. Selline „varjamine“ aga tegelikult neid haavasid ära ei paranda.
Teadlikult me neid sündmusi ei meenuta, aga meie keha paraku mäletab. Traumadel on võime muuta inimese bioloogilist, psühholoogilist ja sotsiaalset tasakaalu. Ehk et, kui sügavad haavad jäävad paranemata, hakkavad need moonutama nii meie füüsilist keha kui arusaama maailmast ja teistest inimestest.
See, mis juhtus ja see, mida ei olnud
See on kõigile selge, et väärkohtlemine, vägivald ja vihaselt öeldud sõnad on teguviisid, mis on lapsele traumaatilised. Vähem teadvustatakse neid traumasid, mis tekivad olukordadest, kus laps on millestki ilma jäetud.
Mõtleme korraks päris pisikeste beebide peale. Nende ainus väljendusviis on nutt. Aga see nutt koosmõjus pideva lähedusvajadusega on kurnav. Kaasaja vanemad teavad hästi mõistet “unekool”. Karmimad unekooli meetodid õpetavad oma lapse nuttu ignoreerima, et imik õpiks ise uinuma. Tegelikkuses õpib laps, et tema vajadused ei ole tähtsad, ta loobub sind kutsumast ning uinub.
Täiskasvanu jaoks on igati loomulik armastada distantsilt. Ei pea olema alatasa ninapidi koos, et tunda hoolt ja armastust. Beebid ei oska distantsilt armastust tunda. Nad tajuvad sinu hoolt üksnes läbi koosolemise.
Selline distantsi tekitamine iseenda ja oma beebi vahele läheb vastuollu meie loomulike instinktidega. Kaasaja psühholoogid leiavad, et oma roll on siin kanda väga nõudlikul ühiskonnal, mis eeldab emadelt aktiivset elu väljaspool kodu ja seda võimalikult ruttu pärast sünnitust. Samal ajal on peredel aina vähem ka tugivõrgustikku, mis suurendab emade koormat veelgi.
Tegelikult võivad igas vanuses lapsed oma vanematelt õppida, et nad ei ole olulised. Kui vanema ja lapse vaheline emotsionaalne side on nõrk, jääb oluline aluspind ladumata. Kui lapsele ei osutata piisavalt tähelepanu, tema suhtes ei näidata üles austust (autoritaarne kasvatusstiil), või ta on jäetud hooletusse (vanem ei huvitu, mida laps teeb) on laps emotsionaalselt hüljatud.
Selline hüljatus on silmale nähtamatu, see on vaevu hoomatav ning harva kaasnevad sellega füüsilised märgid. Sageli vaatavad inimesed ise oma lapsepõlvele tagasi ja usuvad, et see oli ideaalne, kuna olid pereliikmed, ilus kodu, palju asju vms. Ometi puudus vanematega tõeline emotsionaalne side.
Emotsionaalse hüljatuse tagajärjel kinnistub lapses teadmine, et ta ei ole piisav, ta on halb ja mitte midagi väärt. See röövib temalt enesekindluse. Kui tekkinud haavadega ei tegeleta, jäävad haavade mõjud saatma ka edasises elus.
Pildi autor: Freepik
Lapsepõlvetrauma hammustab elust 20 aastat
Me oleme kuulnud sellest, et stressirohkel perioodil läheb immuunsus alla ja me haigestume kergemini. Seega ei ole imekspandav, et varases nooruses kogetud traumad ja nendest tekkinud pingeseisundid mõjutavad traumat kogenud inimeste tervist.
Teadlased on kindlaks teinud, et traumaatiliste sündmuste kogemine mõjutab aju arengut, immuunsüsteemi, hormonaalsüsteemi ja isegi DNA-d. Sellest tulenevalt on lapsepõlves traumat kogenud inimeste eluiga arvatavalt 20 aasta lühem kui neil, kes ei ole kogenud lapsepõlves olulisi traumasid. Samuti on kolm korda tõenäolisem, et neid tabavad südamehaigused ja kopsuvähk.
Skeptikud võivad vastu vaielda, öeldes, et traumast puretud inimesed jäävad sageli elus hammasrataste vahele ning nende elustiil on see, mis soodustab haigestumist ja enneaegset surma. Seos lapsepõlvetraumade ja sõltuvuskäitumise vahel on tõesti olemas, sest traumast puudutatud aju mõjutab ka inimeste käitumist ja otsuseid.
Samas on leitud, et ka neil lapsepõlvetraumat kogenud inimestel, kes on suutnud elada täisväärtuslikult ning harrastavad tervislikke eluviise, on siiski kõrge risk eespool mainitud haiguste suhtes.
Miks nende kehad niivõrd tugevalt reageerivad, on seotud “põgene või võitle” reaktsiooniga. Kui jalutad metsas ja näed karu, hakkavad su stressihormoonid tööle ja sa oled valmis, kas võitlema või põgenema. See on imeline looduse poolt kaasa antud reaktsioon, aga see muutub probleemiks, kui see karu tuleb igal õhtul sulle koju ning sa pead iga päev seda kogema. Pidev stressiseisund mõjub meile hävitavalt ning lapsed, kelle organism alles areneb, on sellest kõige enam mõjutatud.
Pildi autor: Freepik
Lapsepõlvetrauma järelmõjud ehk emotsionaalse hüljatuse nägu
Kui oled kasvanud ilma vanemateta või nad on olnud sõltlased, on käitunud vägivaldselt või väljendanud, et nad ei armasta sind, on väga selge, et siin on tegemist emotsionaalse hüljatusega.
Emotsionaalne hüljatus võib aga esineda ka kodudes ja peredes, kus paistab olevat kõik hästi. Suhted võivad isegi olla positiivsed, aga nad on piiratud. Sellistel juhtudel võib tunduda, et vanemad tegelikult ei tunne sind või näib, et neid huvita, millega sa tegeled.
Võimalik, et sul ei lubatud oma tundeid vabalt väljendada, sind naeruvääristati või sa tundsid enda pärast häbi. Aga võib-olla juhtus midagi kogu pere jaoks traumeerivat ja sa jäid selle tagajärgi kogema üksi. See tähendab, et sellest ei räägitud sinuga, sulle ei selgitatud või sinu eest varjati juhtunu asjaolusid.
Lapsed ei ole rumalad. Vastupidi, nad on väga tundlikud ja püüavad justkui õhust täiskasvanute emotsioone. Samal ajal on lapsed enesekesksed ja usuvad, et tema lähedaste tunded on seotud tema enda või tema käitumisega. Seega nad süüdistavad iseend, mõtlevad endast halvasti ja tunnevad häbi ning süüd. Täiesti märkamatult käivad need tunded kaasas kogu ülejäänud elu, kui nendega tõtt ei vaadata ja ei tegeleta.
Pildi autor: Kireyonok_Yuliya, Freepik
Emotsionaalset hüljatust on seega mitmesugust. Kuidas see avaldub hilisemas elus, on väga individuaalne. Siiski on leitud, et enamik emotsionaalselt hüljatud inimesi omavad teatud sarnaseid ühisjooni:
- Tühjusetunne – Tunne nagu oleksid füüsiliselt seest õõnes, emotsionaalselt tuim ning sead kahtluse alla elu mõtte või eesmärgi. Esinevad enesetapumõtted, mille põhjuseid on raske nimetada, oled põnevuse otsija, tunned end teistest erinevana, tunned end sageli kui kõrvaltvaatajana. Sisemist tühjust täidetakse sageli kaaslaste pideva vahetamise, narkootikumide ja pidudel käimisega.
- Vastusõltuvus – Ehk püüdlus mitte kedagi vajada, hirm sõltuvuse ees. Vastusõltuvuses inimesed väldivad igal juhul abi palumist, et mitte paista või tunda end abivajajana. Nad teevad kõik endast oleneva, et teistest mitte sõltuda.
- Seletamatu depressiivsus – Seletamatu ja pikaajaline soov põgeneda või surnud olla. Mäletad, et olid lapsena üksik, kuigi lapsepõlv tundus õnnelik. Teised kirjeldavad sind eemalhoidvana, lähedased kurdavad, et oled emotsionaalselt kauge, eelistad asju ise teha, sa ei tunne end lähedastest suhetes hästi.
- Ebarealistlik enesetaju – Lapsepõlves saame keskkonnast tagasisidet ja salvestame selle, luues nii arusaama oma oskustest, annetest, ebaõnnestumistest ja puudustest. Kõige suuremat mõju avaldab meile tagasiside, mida annavad vanemad. Kui vanemate tähelepanu ja tagasiside on puudulik, siis kujuneb lapse identiteet tuginedes ainult lapse enda tähelepanekute mõjule.
- Ebarealistliku enesetaju tunnused: Madal enesehinnang, sinu andeid on raske ära tunda, sul on raske öelda, mis sulle meeldib ja ei meeldi, sa pole kindel, mis sind huvitav ja mis mitte, annad raskustes kiiresti alla, muudad sageli karjäärisuunda, sa pole kindel, mida vanemad sinust arvavad.
- Kaastunne teiste, kuid mitte enda vastu – Emotsionaalselt hüljatud inimesed andestavad teistele kõik nende nõrgad küljed ja vead, kuid iseenda suhtes on nad väga kriitilised.
- Tunnused, mis näitavad, et sa pole enese vastu kaastundlik: Teised pöörduvad sageli oma probleemidega sinu poole, öeldakse, et oled hea kuulaja, sul on raske oma vigu aktsepteerida, sa nõuad endalt rohkem kui teistelt, oled sageli enda peale vihane.
- Tunnused, mis näitavad, et sa pole enese vastu kaastundlik: Teised pöörduvad sageli oma probleemidega sinu poole, öeldakse, et oled hea kuulaja, sul on raske oma vigu aktsepteerida, sa nõuad endalt rohkem kui teistelt, oled sageli enda peale vihane.
- Süü-ja häbi tunne, korduv küsimus “Mis mul viga on?” – Kui laps saab pidevalt tagasisidet, et tema tunded on koormavad ja üleliigsed, siis ta hakkab oma emotsioone häbenema ja ennast süüdi tundma nende pärast. Kui vanemad ei tunnista ega kinnita lapse emotsioone, siis võib ta tulevikus hakata neid alla suruma, samuti kipub ta end süüdistama, kui ta on vihane, kurb, pettunud või isegi õnnelik.
- Süü- ja häbitunde tunnused: Tunned tihti masendust, kurvameelsust või viha ilma nähtava põhjuseta, tunned enda vahel emotsionaalselt tuimana ning et sinuga on midagi valesti, tunned oled teistest erinev, kipud oma tundeid alla suruma või vältima, proovid teiste eest oma tundeid varjata, kipud tundma ennast teistest kehvemana.
- Viha iseenda vastu, enesesüüdistamine – Häbi on ühe sammu kaugusel vihast enda vastu.
- Tunnused, et oled iseenda vastu vihane: Vihastad enda peale tihti, kasutad lõõgastumiseks alkoholi või narkootikume, tunned enda vastu sageli vastikust, käitud ennasthävitavalt, süüdistad ennast selles, et sa pole õnnelik.
- Tunnused, et oled iseenda vastu vihane: Vihastad enda peale tihti, kasutad lõõgastumiseks alkoholi või narkootikume, tunned enda vastu sageli vastikust, käitud ennasthävitavalt, süüdistad ennast selles, et sa pole õnnelik.
- „Kui inimesed mind päriselt tundma õpivad, siis ma ei meeldi neile enam“ – Sul on tunne, et pead oma tegelikku mina teiste eest varjama. Kui lasta keegi liiga lähedale, tulevad su vead ilmsiks. Sa usud, et oled väärtusetu. Salajase häbi põhjuseks võib olla näiteks tunne, et oled nõrk inimene.
- Tunnused, et varjad end: Sul on hirm inimestega lähedaseks saada, sul on raske ennast oma parimatele sõpradelegi avada, kaldud eeldama, et kõik tõrjuvad sind, väldid sõprussuhete alustamist, vestluse üleval hoidmine on sinu jaoks raske, tunned, et kui inimesed saavad sulle liiga lähedaseks, siis neile meeldi see, mida nad näevad.
- Raskused enese ja teiste eest hoolitsemisel – Lapsel, kelle eest ei ole emotsionaalselt hoolitsetud, võib täiskasvanu eas olla raske ka teiste eest emotsionaalselt hoolitseda. Lapse jaoks, kes on armastusest, hoolitsusest ja abist liiga kaua eemal olnud, on raske hoolitsust vastu võtta ja pakkuda ka teistele. Tihti nad ei oska armastust tunda ega seda ka väljendada.
- Tunnused, et sul on raskusi hoolitsusega: Sa tundud teistele kauge või isegi külma inimesena, arvatakse, et sa oled ülbe, sa arvad, et teised on liiga emotsionaalsed, sa annad praktilisi nõuandeid, kuid mitte emotsionaalseid, tunned end ebamugavalt kui keegi sinu juuresolekul nutab, tunned ka ise end nuttes ebamugavalt, sulle ei meeldi tunda, et keegi vajab sind.
- Tunnused, et sul on raskusi hoolitsusega: Sa tundud teistele kauge või isegi külma inimesena, arvatakse, et sa oled ülbe, sa arvad, et teised on liiga emotsionaalsed, sa annad praktilisi nõuandeid, kuid mitte emotsionaalseid, tunned end ebamugavalt kui keegi sinu juuresolekul nutab, tunned ka ise end nuttes ebamugavalt, sulle ei meeldi tunda, et keegi vajab sind.
- Nõrk enesedistsipliin – Emotsionaalselt hüljatud inimesed näevad palju vaeva, et takistada end tegemast asju, mida nad tegema ei peaks. Nt nagu rämpstoidu söömine, liigne kulutamine ning teiste soovidele ja tujudele järgi andmine. Majapidamistööd, tööülesanded, trenn ja muud kohustused on rasked. Nad lükkavad oma ülesandeid pidevalt edasi. Sageli on nad endas ka seetõttu väga pettunud.
- Nõrga enesedistsipliini tunnused: Tunned, et oled laisk, kipud asju edasi lükkama, sul on raske tähtaegadest kinnipidamisega, kipud liialt sööma, magama või kulutama, kipud vältima igapäevaseid rutiinseid tegevusi, vihastad enda peale kui oled vähe teinud, sa ei suuda oma asju korraldada, kuigi tead, et oled võimeline paremaks.
- Aleksitüümia – Vähene teadlikkus ja arusaamine emotsioonidest ja emotsionaalsest minast eraldumine. Inimene ei saa aru, mida ta tunneb ja mida teised tunnevad.
- Aleksitüümia tunnused: Kipud kergesti ärrituma, oled harva teadlik oma tunnetest, oled teiste käitumisest tihti hämmingus ja ka sinu enda käitumine hämmastab sind, kui sa vihastad, siis see on plahvatuslik, tunned, et sinu sees on midagi puudu, sinu sõprussuhetes puudub sügavus ja sisukus.
Emotsionaalselt hüljatud laps oma lastega
Kuna emotsionaalselt hüljatud laps kasvab üles moondunud maailmapildiga, saab temast täiskasvanu, kes tõenäoliselt ei suuda oma tundeid mõista ega tervislikke suhteid luua ja hoida. Seega ei ole imestada, et emotsionaalne hüljatus jääb mustrina korduma. Hüljatud vanemad hülgavad ka oma lapsed.
Selline mustrite kordumine on eelkõige paratamatu juhul, kui inimene ei ole iseendale oma emotsionaalse hüljatust teadvustanud ning sellele otsa vaadanud. Kuid isegi juhul, kui oled aru saanud, et lapsepõlves kogetu jättis oma jälje, võivad emotsionaalse hüljatuse mõjud väljenduda vahel ootamatutel viisidel.
Näiteks võib inimeses olla tohutu vajadust ennast tõestada, sageli selleks, et olla armastust väärt. Kui oled midagi saavutanud, oled oluline. Sellise käitumisviisiga kompenseerid tunnet, mis ütleb, et sa ei ole armastusväärne. Nii kinnitad endale, et kui ma olen tööl oluline ja mind vajatakse, siis ma olen armastatud. Samal ajal aga oma lapsed kodus igatsevad vanema kohalolu ning tunnevad, et nad ei ole sinu jaoks olulised. Ja muster kordub.
Psühholoogid on ka esile tõstnud ühiskondliku survet panna oma lapsi hästi käituma. Rakendatakse erinevaid kasvatusmeetodeid, et allutada oma lapsi käituma ootuspärasel viisil, aga sageli kaotatakse nii omavaheline emotsionaalne side. Peamiseks eesmärgiks lapse kasvatamisel saab käitumine, mitte areng.
Samal ajal vanem võib mõelda ja tunda, et on lapse nimel valmis kasvõi lõkkesse hüppama, armastus on nii suur. Aga meie lapsed ei vaja seda, et me lõkkesse hüppaksime, vaid et me oleksime lihtsalt nendega koos.
See, mis oli, on olnud. Kui tunned, et oled oma lapse suhtes valesti käitunud, astudes teadmatusest oma traumaatilise lapsepõlve mustrites, siis ära tunned süüd. Keegi ei ole oma traumades süüdi ja ainus, mida edasi teha, on mõelda, kuidas ma saaksin edaspidi paremini käituda ning lapse olemasolevaid haavu ravida.
Lapsevanema 3 olulist emotsionaalset oskust
Kui vanemad on teadlikud oma lapse emotsionaalsest loomusest, kasvavad lastest ka emotsionaalselt tugevad täiskasvanud. Selleks, et täita oma lapse emotsionaalseid vajadusi, peab silmas pidama kolme olulist aspekti.
Loe ja arutle endamisi, kas sinul on need oskused olemas:
- Emotsionaalse seotuse tundmine oma lapsega.
- Tähelepanu suunamine oma lapsele. Vanem näeb last ainulaadse ja eraldiseisva isiksusena, mitte pikenduse, omandi või koormana.
- Läbi emotsionaalse seotuse ja lapsele tähelepanu osutamise, vastab vanem oma lapse emotsionaalsetele vajadustele.
5 sammuga ennast piiravatest uskumustest vabaks
Parim asi, mida lapsevanem saab oma lapse heaks teha, on olla õnnelik. Selleks on vaja iseenda eest hoolitseda.
Tee tervenemiseni saab alati alguse iseendast. Kui tunned, et sinu peres oleks vaja emotsionaalse sideme tugevdamisega tööd teha, saab seda teha üksnes paralleelselt iseenda tervendamisega.
Ära unusta, et trauma ei saanud alguse sinust. Trauma puudutab tihti mitut põlvkonda. Me anname oma järglastele edasi selle, mida ise ei suutnud lahendada ning ise seda teadvustamata, loome alatasa sarnaseid olukordi, mis meid lapsena haavasid.
Nüüd, kui oleme mõistnud oma lapsepõlvetraumat, saame selle üle kontrolli võtta. Saades aru, miks me ühel või teisel viisil reageerime, on võimalik terveneda.
Dr. Gabor Maté on kirjeldanud viite sammu, mille abil ümber õpetada enda aju, tugevdades teadliku pingutusega eesajukoore võimet murda välja mineviku transist ja naasta olevikku. See meetod on nõudlik, vajab pühendumist ja teadvelolekut, kuid tulemus on seda väärt.
Sammud on kõige tõhusamad, kui neid teha regulaarselt. Leia koht, kus istuda ja kirjutada, eelistatult rahus ja vaikuses. Pea käsitsi kirjutatud päevikut.
1. samm: Uuestisildistamine
Esimene samm on nimetada piiravat mõtet selleks, mis see on: mõte või veendumus, mitte tõde.
Näiteks: “Ma vist usun, et olen vastutav kõigi teiste tunnete eest“ või “Mul on mõte, et ma pean olema tugev.”
Vaatle neid mõtteid teadlikult, aga erapooletult. Sa ei ürita selle loo tähtsust kahandada või valeks muuta, aga vabaned veendumusest, et see on raudne seadus. See on mõte, valulik, aga siiski vaid mõte. Võta see tagasi ja sildista uuesti.
2. samm: Ümber omistamine
Selle sammu käigus õpid seostama uuestisildistatud veendumust õige allikaga ehk tead nüüd, et su aju saadab sulle vana tuttava sõnumi. Selle asemel, et ennast või teisi süüdistada, tead sa, et see mõte on sulle lapsena ajju programmeeritud.
Ümber omistamise käigus oled iseenda suhtes kaastundlik. Selle negatiivse veendumuse olemasolu ei ütle sinu kui inimese kohta mitte midagi, see ei ole läbikukkumine ega nõrkus, vaid lihtsalt asjaolude tagajärg. Nüüd aga saad sa valida, kuidas oma negatiivsele veendumusele reageerida.
3. samm: Muule keskendumine
Negatiivsed veendumused iseenda suhtes mööduvad, kui neile aega anda. Küsimus pole selles, kuidas sa end tunned, vaid, mida sa teed. Kui negatiivne veendumus tahab ohjad haarata, otsi muud tegevust. Muule keskendumise eesmärgiks on õpetada ajule, et ei pea vana lugu enam ketrama, vaid võib teha midagi muud.
4. samm: Ümber hindamine
Mõtle sellele sammule kui revisjonile, veendumuste objektiivsele hinnangule. Mida see veendumus on sinu heaks teinud? Võimalikud vastused: See on tekitanud minus häbi. See on takistanud mul püüdlemast oma unistuste poole. Ole konkreetne – mis eile juhtus, kui lasid sel veendumusel end valitseda? Kas see veendumus on kuidagi sind kaitsnud halva eest?
Tee seda harjutust kritiseerimata. Sa ei palunud sündides sellist programmeerimist ja sind ei karistata selle eest, mis välja tuleb. Pea meeles, et miljonitel inimestel on kujunenud sarnased mehhanismid.
5. samm: Taasloomine
Mis on seni sinu identiteeti määranud? Sa oled käitunud vastavalt mehhanismidele, mis programmeeriti sinu ajju enne, kui sul selle osas mingit sõnaõigust oli, ning sa oled nende automaatsete mehhanismide ja ammu sisseprogrammeeritud veendumuste põhjal loonud oma elu.
On aeg taasluua. Kujutada ette teistsugust elu, mis on väärt elamist. Sul on väärtushinnangud. Sul on huvid. Sul on kavatsus, annet, võimed, soov panustada. Uuesti sildistades, ümber omistades, muule keskendudes ja ümber hinnates vabastad sa mustrid, mis on sind kinni hoidnud ja millest sa oled kinni hoidnud.
Millist elu sa tegelikult tahad elada? Mida sa otsustad luua? Pane kirja oma väärtushinnangud ja kavatsused ning tee seda taas teadlikult. Kavatsus loeb.
„Kus oli mu sisemine kramp ja ängistus? Kus oli hirm? Sundmõtted? Imelik küll, aga neid polnud enam! Järgmisel päeval neid ikka ei olnud, kuid päev otsa käisid seest läbi erinevad valusad emotsioonid – ma ei oska seda paremini kirjeldada. Justkui kogu üleliigne oleks välja voolanud ja endast veel viimast korda märku andnud.“
– Kadri (33)
Loe Kadri lugu pikemalt SIIN.
MER Biofeedback® teraapia kui väärtuslik tugisammas
Lapsepõlvetraumad on sageli nii keerukad, et neid on raske sõnadesse panna. Vahel on kogemus lihtsalt sedavõrd karm, et ei soovita oma lähedasi ega ka professionaale oma muredega koormata. Teisalt võib tunduda, et nendele kogemustele otsa vaatamine ja nendest sündinud mustrite muutmine on liiga raske või isegi võimatu.
Kui tegemist on varjatud emotsionaalse hüljatusega, võivad need kannatused näida võrreldes mõne teisega tühised ning nendest rääkimine asjatu. Niikuinii enam kella tagasi ei keera. Tõsi, ajas tagasi minna ei saa, et uuesti elada, aga oma elu saab täiesti uueks ise luua, et kõik edasised päevad kulgeksid oluliselt paremini.
Iseenda ja oma mõtetega üksi olemine, nende vaatlemine ja taasloomine on olulised ning tunduvad kui lihtsad sammud. Kõik ongi väga lihtne, aga see protsess ei ole kerge.
MER Biofeedback® teraapia on ainulaadne teraapiavorm, kus ei pea rääkima. Kogu töö teeb ära terapeut koos seadmega. Spetsiaalne biotagasiside seadme abil mõõdab terapeut stressinäitajaid heli, valguse ja värvidega ehk madalsagedustega. Sarnase põhimõttega töötavad ka uue põlvkonna nutikellad ja glükoosisensorid. Seade mitte ainult ei testi negatiivseid mõttemustreid ja emotsioone, vaid ka tasakaalustab need.
MER Biofeedback® teraapia ei kustuta sinu lapsepõlvetraumade mõjusid, vaid annab sulle justkui „ruumi“ juurde. Kliendid kirjeldavad teraapiat kui maandavat ja lõõgastavat, see rahustab, aitab mõtetel selgineda ja eemaldab esmase ärevuse ja pinged. Tekkinud vaikuses on palju lihtsam leida endas jaksu, et vaadata otsa rasketele teemadele ning endaga tegeleda.
„Tänu teraapiale sain teadlikuks oma elu seni valitsenud mustritest ning saan nüüd tegutseda selle nimel, et neid vanu mustreid enam mitte korrata.“ – Marleen (38)
Loe Marleeni kogemusest rohkem SIIN.
Allikad
Kirjandus:
Kalev, R. (2023) „Kergus“. Kirjastus: OÜ Erakordne Suhe
Maté, G., Maté, D. (2023) „Normaalsuse müüt. Trauma, haigused ja tervenemine toksilises kultuuris“. Kirjastus: Tänapäev
Mellody, P. (2023) „Kaassõltuvus. Mis on kaassõltuvus, kust see tuleb ja kuidas see meie elu pea peale pöörab“. Kirjastus: Väike Vanker
Webb, J. (2022) „Üksindusse jäetud“. Kirjastus: Väike Vanker
Artiklid:
Muud allikad:
Harri B., N. (2014) „How childhood trauma affects health across a lifetime“.
https://ed.ted.com/lessons/eczPoVp6
Telesaade „Selge pilt“ (2022). Hooaeg 2, 2. osa: Lapsepõlvetrauma.
https://jupiter.err.ee/1608458096/selge-pilt
Podcast „The Motherkind“ (2019) „How our chilhood shapes every aspect of our lives“. Dr. Gabor Maté.