Hirm ja sundmõtted läinud, enesekindlus tagasi
Kadri (33)
Enne teraapiat oli mul vaimseid muresid mitu: ülemõtlemine, ärevushäired, paanikahood, meeletu ebakindlus ja veel nii mõndagi. Liiga aktiivne mõistus ja lapsepõlvest pärinevad ebakindlus olid vast suurimad mured. Hirm ja sundmõtted olid minu igapäevased kaaslased.
Ma ei olnud võimeline millelegi keskenduma. Ma ei saanud õieti magadagi, sest mu pea tegeles kogu aeg liigmõtlemise ja -muretsemisega. Minu ebakindlus ei lasknud mul läbi saada abikaasa tütrega … olin nagu armukade laps. Kinni enda lapsepõlves, mil kaotasin oma vanemate tähelepanu vennale. Sees oli kogu aeg mingi kramp, ebamugavus ja ängistus. Ma ärritusin meeletult kergesti, olin negatiivses meeleolus ja tajusin, et mul on kujunemas depressioon.
Pilt on illustratiivne. Pildi autor Freepik.
Olukord oli kergelt öeldes väga halb.
Esmakordselt puutusin biofeedback teraapiaga kokku, kui läksin järgi oma perekonnaliikmele, kes oli parasjagu teraapias. Mind kutsuti lahkesti teraapiaruumi vaatama, mida seal täpsemalt tehakse. Niipea kui maha istusin, hakkasin saama teraapia kohta infot, mis koheselt köitis minu tähelepanu. Jäi selgelt meelde väljend ”võta seda protsessi kui enda sisemise mälupulga puhastamist”. Olin sel hetkel iseenda ja oma eluga täielikus (sel hetkel tundus, et isegi lõplikus) puntras ning seda just eelkõige lapsepõlve ja mineviku traumade tõttu.
Seega kogu selle teraapia olemus tundus kuuldu põhjal ausalt öelda isegi liiga hea, et olla tõsi. Pidin seda proovima!
Teraapiaseansi ajal ma midagi erilist justkui ei tundnudki, vahepeal tajusin uimasust ja lauseid oli keeruline moodustada. Tundus, et kogesin seda eelkõige siis, kui tegeleti mõne mind eriliselt puudutava sundmõtte ja emotsiooniga. Pärast esimest teraapiat justkui vaarusin koju ja olin terve päeva täiesti vait. Ma kohe tõesti ei tahtnud ega viitsinud mitte kui midagi öelda ja mõelda. Tahtsin olla omaette, vaikuses ja rahus. Kahe järgmise teraapia järgselt ma enam sellist väsimust ei tundnud, küll aga silusid järgnevad teraapiaseansid hoolega maha veel püsti jäänud nurki.
Pilt on illustratiivne. Pildi autor Freepik.
Juba pärast esimest teraapiaseanssi oli minu sees täiesti harjumatu tühjus.
Kus oli mu sisemine kramp ja ängistus? Kus oli hirm? Sundmõtted? Imelik küll, aga neid polnud enam! Järgmisel päeval neid ikka ei olnud, kuid päev otsa käisid seest läbi erinevad valusate emotsioonid – ma ei oska seda paremini kirjeldada. Justkui kogu üleliigne oleks välja voolanud ja endast veel viimast korda märku andnud.
Tasapisi kogu teraapia seansside läbimise vältel hakkasin märkama, et mu peas tekib ruumi ja see ei mõtle enam kontrollimatult üle. Ma ei ärritunud enam nagu varem ega muretsenud kõige pärast nii meeleheitlikult. Hirmud ja sundmõtted olid läinud.
Enesetunne tervikuna oli märkamatult paremaks muutunud. Mis eriti mõnus: esimesed paar kuud pärast teraapiat ma magasin üle aastate nagu beebi. Tänaseks päevaks saan abikaasa tütrega väga hästi läbi. Ebakindlusest tulenev armukadedus on mind lõpuks rahule jätnud.
Minu teraapiatee alustamisest on ca 6 kuud möödas ning väga palju on sellest ajast alates minu elus paremaks muutunud. Samas tean, et mul on veel omajagu teed minna. Päris iseenesest ja hetkega ei saa midagi korda. Kuid see teraapialiik on imeline toetaja ja annab võimaluse endale ning oma elule selgelt, ilma emotsioonita, otsa vaadata.