Ärevushäire tänu teraapiale unustatud
Elena (31)
Minu elus on praegu kõik väga hästi. Ma ütleks isegi, et mul on kõige parem elu praegu, mis mul pärast lapsepõlve üldse on olnud. Minu kahekümnendad eluaastad olid aga uskumatult rasked. Olin seitse aastat koos inimesega, kes oli bipolaarne, depressiivne ja kohutavalt vägivaldne. Selle suhte tõttu kujunesid mul välja üsna intensiivsed ärevushäired.
Mul ei ole kunagi varem olnud nii stabiilset elu kui praegu, aga samal ajal kimbutasid mind pidevalt pinna all sundmõtted ja ärevus.
Mõtlesin, et peaksin ometi olema õnnelik, kõik on hästi, samas tundsin tihti sisimas hirmu. Mind saatis pidev kõhutunne, et kohe juhtub midagi halba või midagi läheb valesti. Isegi rahulikult koeraga jalutades tabas mind ärev mõte selja taha vaadata või tekkis hirm, et nurga tagant tuleb keegi või kohe juhtub midagi halba. Olin sellist hirmu aastaid endas süvendanud tänu eelnevale suhtele. Kuigi põhjusi õnnelik olemiseks oli palju – heatahtlik ja armastav suhe, mõnus kodu, hea töö, oli samas puudu sisemine rõõm oma elu üle, sest sügaval sees näris mind miski, millega ma tegeleda ei osanud.
Mulle soovitati biofeedback teraapiat. Praegu võin öelda, et biofeedback teraapia on üks parimaid asju, mida ma olen enda heaks teinud. Vahetult enne esimest teraapiaseanssi olin täielikus madalseisus, olin kokku jooksnud ega teadnud, mida edasi teha. Tundsin, et olen läbipõlemise äärel. Ööl enne teraapiat ma ei maganud ja enesetunne oli väga ärev. Mõtlesin, kuidas ma lähen teraapiasse, et see ei ole ju kuidas ma end tavaliselt tunnen. Tagasi vaadates ma ilmselt eitasin tegelikkust ja mõtlesin enda jaoks asju paremaks, ma ei olnud valmis päriselt endale otsa vaatama.
Ma ei teadnud, mida teraapiast arvata ning tundus, et ma ei märka eneses mingeid muutuseid. Pärast esimest seanssi mäletan üht päeva, mil oleksin nagu sügavasse auku kukkunud. Tundsin end depressiivselt ja ärevalt, kuid selles sügavikus tekkis järsku ka arusaam, kuidas ise nende tunnetega toime tulla. Olin sellises seisus tihti olnud, kuid ei leidnud justkui juhiseid, et sealt välja tulla.
Nüüd aga oli tunne, et mingi kiht on raskuselt eemaldatud ja näen end selgemalt.
Sealt edasi hakkasin vaikselt ülesmäge ronima. Ajapikku pärast teraapiat hakkasin taipama, et ma suudan ärevusega toime tulla. Teraapia aitas sisemisel hägul selgineda ning mul on praegu palju lihtsam eneses orienteeruda.
Pärast teist teraapias käimise korda märkasin, et ma hakkasin magama.
Mu vanaema meenutas, et väiksena ma vähkresin ühelt küljelt teisele ja kunagi magama ei jäänud. Ka täiskasvanuna on mul ikka nii olnud, et uni kaob voodisse heites ära, ja uinudes ärkan öösiti mitmeid kordi. Nüüd ma lähen voodisse ja uinun veerand tunniga. Vahel võtab magama jäämine veel aega, kuid see pole võrreldavgi sellega, mis ma kogu eelnev elu olin kogenud. Varem ma ärkasin hommikuti ja tundsin, et võiksingi voodisse vedelema jääda, motivatsiooni ei olnud ja olin apaatne. Nüüd ma märkan oma enesetundes ja mõtlemises muutusi. Uni on kosutavam ning hommikud on mõnusad! See on minu jaoks väga suur erinevus!
Ma panen jälle väikesi asju rohkem tähele ja tunnen tihti justkui lapselikku rõõmu. Olen rohkem tänulik kõige üle, millest varem muidu mööda vaatasin. Lähedased on öelnud, et nad tunnetavad minusse tekkinud kergust. Mu apaatsus ei õhka minust enam läbi, sest see puudub.
Õhtul enne kolmandat teraapiaseanssi hakkasin mõtlema, millal ma viimati ärevust tundsin ja taipasin, et mul ei ole õrna aimugi! Üritasin meenutada ja ma lihtsalt ei tea. Ärevushäired olid mu elus nii esiletungivad ja igapäevased! Nüüd on need vaid hägune mälestus. See on ülimalt tänuväärne. Ma ei mõtle enam nii palju sellele eluetapile, kust minu ärevus ja hirmud pärinevad. Kui ma mõtlengi selle peale, siis pigem võtmes, kui võimas ma olen, et sellisest kohast end välja olen aidanud. Hindan end kõrgemalt. Ärevushäire ja hirmud on kadunud, ka sotsiaalset ärevust on vähem ning elurõõm on tagasi.
Soovitan biofeedback teraapiat kõigile, kes ei suuda uinuda, kellel on ärevushäire või seletamatud hirmud ning inimestele, kes on vägivalda kogenud.
Ise vägivaldsest suhtes lahkudes sain aru, kui palju on tegelikult selliseid ustetaguseid saladusi. Ehk oleks tol hetkel biofeedbackis käimine mu pilgu selgemaks teinud ning oleksin varem enda tervenemisega tegelema hakanud. Õnneks olen iseendale kinnituseks, et kunagi ei ole liiga hilja ning loodan, et mu kogemus annab julgustust ka teistele sellises olukorras.