Vägivaldse suhte mõjud ja ärevushäired ei takista enam elu
Tiiu (51)
Elasin 10 aastat mehega, kes mind terroriseeris. Ühel päeval ma enam ei suutnud seda taluda ning otsustasin ta juurest lahkuda. Kuigi lahkuminek oli vabastav, tabasid mind ootamatult ärevushäired.
Lahkuminek ei olnud minu jaoks kerge, kuna olin olnud oma mehest rahaliselt sõltuv. Jätsin siiski maha oma kodu ja asjad ning üürisin ühe vanainimese juures väikese toa. Rohkemat ei saanud ma oma palga juures endale lubada. Ma olin oma otsusega rahul. Tundsin rõõmu rahust ja vabadusest. Seda kuni mind tabasid mõistetamatud tervisehäired.
Pea käis ringi ning kurgus oli poomistunne, mis segas söömist ja isegi rääkimist. Tekkis õhupuudus, raske oli liigutada käsi ja jalgu ning voodist tõusmisega oli tõsiseid raskusi. Püüdsin ennast rahustada, kuid ei suutnud. Asi läks nii hulluks, et mind tabas haigushoog. Arvasin, et olen saanud infarkti või insuldi. Pöördusin EMOsse, kus uuringud näitasid, et mul ei ole viga midagi, mul oli olnud paanika- ehk ärevushoog,, mida arstide sõnul juhtub sageli. Mulle anti rahustit ning mind saadeti koju. Olin hämmeldunud. Minu elus oli ju just kõik korda saanud, miks ärevushäire nüüd välja lõid?!
Hiljem asjakohaseid artikleid lugedes sain teada, et minu organism oli toitunud hirmu ja ohu seisundis liigsest adrenaliinist. Kui hirmu ja ohtu ühel hetkel enam polnud, adrenaliini enam peale ei tulnud (olin selle ära kulutanud), vajusingi kokku nagu tühi kott. Perearsti juures selgus, et mul on ärevushäired. Arst kirjutas välja antidepressandid ja rahusti Valocordin Diazepam, mida pidin tarvitama paanikahoo korral. Antidepressandid mulle isiklikult ei sobinud. Tekkis veel suurem ärevushäire ning lihaste tõmblemine. Mõistsin, et pean leidma enda jaoks ka mõne muu lahenduse kui tabletid.
Minu sugulane soovitas mulle Biofeedback teraapiat, kus ta ise oli käinud ja abi saanud. Teraapiasse minemiseks andis julgust sugulase jutt, et endast ega oma probleemidest ei pea terapeudile midagi rääkima. Probleemidest rääkimine tegi sel hetkel minu enesetunde halvemaks, seega mulle selline lähenemine sobis.
Teraapiakabinetti sisenedes võttis mind vastu sümpaatne terapeut, kelle meeldiv olek rahustas mind koheselt. Alustuseks palus ta mul seina äärde seista, öeldes humoorikalt: „Maha ma sind ei lase, aga sinust läbi vaatan küll!” Tegemist oli PIP-nimelise seadmega, mis näitab ära lihaspinged ja stressipiirkonnad. Pärast seda ühendas terapeut mind L.I.F.E.-seadmega. Terapeudi sõnul tuleb kõigepealt rakumälust välja võtta ärevus, pinged ja sundmõtted ning närvisüsteem maha rahustada. Peale seda saab tegeleda mõttevormide, hirmude, muutuste, väärkohtlemise, alanduse, hingehaavade ja ohvritundega.
Terapeut luges mind aparaadi abil nagu avatud raamatut. Küsisin temalt, kas ta on selgeltnägija, kuna kõik mida ta rääkis, vastas tõele. Ta vaid naeris ja ütles, et tal on hea töövahend, mida ilmselt tulevikus hakatakse laialdaselt kasutama, ning kogemused rohkem kui 10 000 kliendiga. Samal ajal kui terapeut mind seadme abil tasakaalustas ning negatiivseid mõtteid neutraliseeris, andis ta mulle soovitusi ja julgustust hakata endaga tõsiselt tegelema. Väljusin teraapiakabinetist teise inimesena! Tundsin sisemist rahulolu ning rõõmutunnet ning tärganud energiat, soovi tegutseda ja oma elu muuta. Kuna mul oli aastatega stressi väga palju kogunenud, pidin selle neutraliseerimiseks käima teraapias 4 korda.
Muutsin oma elu, astusin välja mugavustsoonist ja rutiinist. Sain julguse võtta ette kõike uut ja huvitavat. Otsisin üles oma lapsepõlvesõbranna, kes oli humoorikas, positiivne, julgustav ja toetav. Leidsin enda ümber teisigi positiivseid inimesi. Lugesin raamatuid, täiendasin ennast. Ühesõnaga tegelesin iseendaga ning leidsin rõõmu väikestest asjadest. Nüüd, umbes 6 kuud hiljem, võin ma öelda, et olen ärevushäiretest ja paanikahoogudest vaba. Olen tänulik, et leidsin tee Biofeedback teraapiasse, sest ilma n-ö „mälupulga puhastuseta“ ja terapeudi positiivse suunamiseta poleks ma sellest välja tulnud!