Ärevushäired ja paanikahood on kadunud ja elurõõm on tagasi
Kadi (42)
Mul tekkisid äkitselt ärevushäired, millega kaasnesid paanikahood. Mul tekkis tunne, et kohe kukun kokku või minestan. Mõtted kiilusid kinni ja sõnad ei tulnud suust. Mind ehmatas ka käte, jalgade, sõrmede ja varvaste tuimus. Olin kabuhirmus!
Läksin arsti juurde ja tegin läbi kõikvõimalikud uuringud. Füüsilisi põhjuseid minu sümptomitele aga ei leitud. Jäin oma ärevushäirega üksi ning hakkasin ise endale lahendusi otsima.
Ma oletan, et minu ärevushäired tekkisid pikaajalisest kurnatusest.
Kohustusi oli palju. Tahtsin olla hea naine oma mehele ning tubli ema oma lastele. Mul ei olnud aega enda peale mõelda. Kõik vajasid minult midagi ja mina täitsin nende soove. Elasin teistele.
Lõpuks oligi pauk käes – olin pikali ja töövõimetu. Töölt lasti mind lahti. See oli arusaadav, kuna sellises seisundis ma ei olnud võimeline töötama. Hakkasin otsima abi erinevatest teraapiatest.
Ärevushäirest rääkimine tegi ärevuse sümptomid hullemaks. Seega hakkasin sellest rääkimist vältima ega jaganud oma muret enam lähedaste või sõbrannadega.
Mida aeg edasi, seda rohkem ebameeldiv oli. Lisandusid apaatsus ja masendus.
Ma ei saanud enam voodist välja ja ei tahtnud midagi teha. Tekkis lootusetuse tunne, et miski ega keegi ei saa mind enam aidata. Olukord oli nii kaugele jõudnud, et ma ei julgenud isegi kodust välja minna, kuna kartsin kokku vajuda. Ma olin kaotanud oma sisemise jõu ja soovi midagi ette võtta. Mul oli kogu aeg hirm kokku vajuda ja ära minestada. Igasugused mõtted keerlesid peas, isegi surma hakkasin kartma.
Pärast esimest teraapiat, õigemini juba teraapia kabinetist väljudes tundsin, et mul ei ole enam hirmumõtteid!
Ärevushäired olid kadunud! Istusin autosse ja ma ei mõlgutanud ühtegi mõtet. Tundsin ainult rahu. Olin seda tunnet oodanud juba pikka aega. Rõõmustasin ja mõtlesin, et lõpuks ometi! See andis mulle energiat ja sisemist jõudu hakata muutusi oma ellu tooma. Tahtsin midagi teha ja see oli juba minu jaoks suur saavutus!
Alustasin lihtsatest asjadest. Ajasin ennast voodist püsti ja hakkasin koristama. See oli minu jaoks eneseületamine ja suur saavutus. Kui ma olin koristamise lõpetanud, siis tundsin enda üle uhkust – ma sain hakkama!
Tundsin, kuidas minu jõud iga päevaga kasvas. Ma julgesin toast välja rahva sekka minna. Hakkasin süüa tegema, huvi tundma erinevate asjade vastu, lugema, jne. Tundsin rõõmu ja olin uhke oma väiksete saavutuste üle. Minu enesehinnang tõusis iga päevaga.
Järgmine kord läksin teraapiasse kahe kuu pärast.
Pärast teist teraapiat tundsin, et mul on rohkem energiat, sisemist rahu, jõudu, enesekindlust ja huvi igasuguseid asju teha ning isegi õppida.
Tegutsemise isu oli tagasi. Käisin erinevatel kursustel ja kohtusin uute ja huvitavate inimestega. Tegelesin enesearendamisega. Leidsin uusi mõttekaaslasi ja sõpru. Käisin nendega koos mediteerimas kaks korda nädalas. Pärast seda läksime mõneks tunniks kohvikusse. See oli toetav, meil oli nii palju positiivseid asju rääkida ja nalja sai ka palju. Võtsime ennast ja elu kuidagi kergelt.
Vanadest tuttavatest lasin lahti, kuna sain aru, et ma ei taha enam nendega koos olla. Nende kuulamine ei aita mind ega ka neid. Ma ei viitsinud enam nende jamasid kuulata. Ütlesin nendele: „Mida te virisete? Tegelege endaga, leidke endale hobid ja elurõõm!” Sain aru, et nad ei taha midagi teha ja nendel ei ole soovi oma elu muuta.
Samuti hakkasin iga päev õhtuti jalutamas käima (ligikaudu 5-7 kilomeetrit). Valisin endale jalutusrajaks Nõmme metsa servas oleva spordiraja. See sai mulle harjumuseks. Jalutamine lõdvestas meeli ja pingeid ning kosutas mind. Pärast jalutuskäiku tuli mul alati hea uni.
Pildi autor: freepik
Suunasin oma mõtted enesearengule ja tegevusi oli juba palju.
Päevad olid täis põnevaid tegemisi. Kokkamisest oli saanud minu hobi ja nauding. Tegin uusi ja eksootilisi roogasid ja kutsusin oma uusi sõbrannasid külla. Nakatasin neid ka oma uue kokkamishobiga. Meil kujunes välja, et iga nädala neljapäev on söögi nautimise päev. Käisime üksteisel külas, põnevad road kottidega kaasas. Hiljem nimetasime neljapäeva „maitsenaudingute päevaks“. Me lubasime endale kõike, isegi kooke ja pirukaid. Me ei hoolinud oma kehakaalust. Korra nädalas võib ju nautida, see ei tee tervisele halba. Pigem vastupidi, toidunauding toob rõõmu.
Käisin teraapias veel ka kolmandat korda. Pärast kolme teraapiat võin öelda, et olen ärevushäired seljatanud. Olen leidnud endale ala, mis mind huvitab ja põnevust pakub ning olen sellele pühendunud. See ala on ka tulevikus minu töö ja teenistus. Samuti olen leidnud toetavad ja julgustavad sõbrannad. Olen leidnud oma hobid ja rõõmud ning naudingud.