Läbipõlemine ja sellest taastumine Biofeedback teraapiaga
Toomas (35)
Olin suure ettevõtte juhtivtöötaja, ettevõtte kasvas ja oli edukas, mind tabas aga samal ajal läbipõlemine. Tegin aastaid ületunde, isegi puhkuse ajal ei suutnud töölt eemal olla (st e-kirju mitte lugeda ja telefonile mitte vastata). Lõpuks oli tulemus käes – läbipõlemine.
Viimasel poolel aastal oli asi juba nii hull, et tekkis tahtmatus tööle minna, üritasin firma direktori ja aktsionäride telefonikõnesid vältida ning loobusin kolleegidega aruteludest. Nädalavahetused vedelesin lihtsalt voodis teki all. Mul oli kuidagi nii kõrini kogu sellest tööst ja vastutusest, hakkasin peas hellitama mõtet, et lähen teisele poole maakera, kus keegi mind ei tunne ega helista mulle. Lähen väikesesse kauplusesse müüjaks tööle. Ei mingit ületöötamist. Saaksin tagasi oma rahu ning oleksin õnnelik ja saaksin oma elu uuesti alustada. Läbipõlemine oli võtnud mu elurõõmu.
Tuttavate soovituse põhjal pöördusin Biofeedback teraapiasse. Ma ei uskunud enam midagi. Olin skeptiline. Terapeut jagas minuga, et seadme abil ta teeb mulle n-ö mälupulga puhastuse ja võtab välja minu programmeeritud programmid (sundmõtted). Pärast seda tekib ruumi, et ma saaks uusi toetavaid mõtteid ehk programme hakata oma mälupulgale peale panema. Ta ütles, et ma olen ise oma elu looja. Minu teha on see, kas ma loon oma elust põrgu või paradiisi. Terapeut oli humoorikas ja tõi näiteid oma elust, kuna ta ise oli ka paar korda oma elus läbi põlenud. Näited olid toetavad, inspireerivad ning julgustavad.
Koheselt pärast seanssi tundsin, et pea on tühi ketravatest töömõtetest. Minu sees oli rahu ja see oli hea ning kerge tunne. Jalad oleks nagu õhus olnud. Sain aru, et kõik, mida terapeut seadme vahendusel minust rääkis, oli õige, kuigi ta nägi mind esimest korda ning mina ei rääkinud endast suurt midagi. Avastasin, et ma ainult noogutasin. Terapeut lisas, et teraapia on lihaseid ja närvisüsteemi lõdvestava toimega ning võib tekitada unisust. Nii see juhtuski. Läksin koju ja kohe magama. Magasin hommikuni, kokku 12 tundi!
Hommikul avastasin, et ma ei ketra enam oma peas mõtteid (enne ketrasin iga päev) nagu näiteks: kas ma jõuan kõik oma tööd ära teha, mis mulle antakse või mõtteid, mis siis saab, kui ma ei jõua. Natuke naljakas oli … tundsin kuidagi imelikult … see andis mulle lootust, et olen oma tavapärasest rattast välja saanud. Olin rõõmus, et ometigi üks asi siin elus aitas mind! Ma ei saanud eelnevalt isegi mediteerida ega rahuneda, kuna aju pidevalt ketras igasuguseid mõtteid.
Tööle minnes tundsin, et ei taha enam sellist elu endale nagu mul oli enne olnud, st minu elu oli ainult töö. Ei mingit eraelu ega rõõmu ega nautimist. Tulemuseks läbipõlemine. Ma julgesin tunnistada seda endale ja juba see oli mulle üllatus. Enne ma ei julgenud isegi mõelda sellele. Ligikaudu nädala pärast andsin lahkumisavalduse ja lisasin, et ma ei jätka ka siis, kui nad tõstavad mu palga kolmekordseks! Mulle tuli meelde, et esimesel teraapiaseansil neutraliseeriti minu hirmu muutuste ees. Nähtavasti sellest tuligi mul selline julgus. Tundsin, et soovin hakata tegelema iseendaga. Alustasin oma uut elu.
Järgmisel seansil neutraliseeriti minus peidus olnud viha ja andestamatus. Kolmandal seansil oli teemaks armastus, enesearmastus, enesehinnang ning sisemine rõõm. Nüüd on sellest ajast möödunud 5 kuud ja ma ei ole enam selline inimene nagu enne teraapia läbimist. Ema imestas, et minu käitumine on muutunud (olen rahulik, ei närvitse). Tema poeg pidi olema jälle tagasi sellisena nagu ta oli ülikooli õpingute ajal. Tagasi on tulnud minu rõõm ja nalja viskamine. Olen leidnud hobid, mis mulle meeldivad. Oskan märgata ja tunda rõõmu väikestest asjadest. Ma soovitan kõigile, kes on kaotanud iseenda … kes vaevlevad kroonilise kurnatuse, stressi, depressiooni ja läbipõlemissündroomi käes.