Veronika Allas

Kui ma 2006. aastal gümnaasiumi lõpetasin ja Tallinnasse kolisin, oli mul justkui plaan peas paigas – ülikool, töökoht, pere jne. Suhteliselt samasugune arusaam nagu suuremal hulgal inimestel.

Alustasin 2006. aastal ülikoolis majanduse õppimist, kuid üsna pea selgus, et see pole minu jaoks ning pärast mõnda aastat asusin õppima Tallinna Ülikooli rekreatsioonikorralduse erialale, mille lõpetasin 2014. aastal. Holistika Instituudi „Aasta Iseendale“ kursuse lõpetasin 2020. aastal ning 2021. aastal alustasin samas asutuses holistilise regressiooniterapeudi eriala õpinguid. Tööalaselt olen aastaid olnud hoopis müügivaldkonnas. Viimati olin 9 aastat Inbank AS-s partnersuhete juht. Võibolla just nende aastate jooksul koorus välja minu tänane oskus suhelda ja mõista inimesi rohkem, kui silmale ja kõrvale nähtav.

Tagasi vaadates näen, et olen terve elu olnud sügava mõttemaailma ning tugeva intuitsiooniga. Lapsena olin kui väike suuvooder, kes ütles välja tihti need asjad, mis täiskasvanutel oli meelel, kuid mitte keelel. Maailmapilti, milles mõtetel on jõud muuta tulevikku, sisenesin 2008. aastal kuulsa „The Secret“ filmi vaatamise järel. Ankurdasin ennast külgetõmbeseaduse teooria külge ning aastaid lugesin raamatuid, vaatasin videoid, käisin koolitustel ja kokkusaamistel. Teooria tundus lihtne – mõtle ja sulle antakse, kuid minu reaalsus ja välismaailm ei tahtnud kuidagi muutuda.

Tunnistades endale 2019. aasta keskpaigas, et olen sügavas pikaajalises depressioonis, jõudis minuni info Holistika Instituudist ja kursusest „Aasta Iseendale“. Lisaks eelnevatele teadmistele külgetõmbeseadusest lisandus Holistika Instituudis juurde teadmistehulk sellest, et kogu võti elu muutmiseks on minu enda kätes. Holistika Instituudi õpingutest sai minu elus kui uus algus. Ma sukeldusin iseenda avastamise maailma. Olin kui maadeavastaja ja leidsin paljud iseenda sees olevad pimedad sopid ülesse, mis vajasid lahendamist.

Mida rohkem kogunes teadmisi, seda selgemaks pilt iseendast muutus ning seda enam lahendamist vajavaid teemasid esile kerkis. Ja mida rohkem teemasid esile kerkis, seda tugevamaks kujunes soov muutuda. Kuigi tahe muutuda oli suur, jätsid igapäevased käitumismustrid ja harjumused muutumise siiski vaid tahte tasandile. Mõtted olid, soov oli, kuid füüsiline keha ei tulnud järele, sest aastatega sisse harjunud automaatprogrammid suunasid jõuga vanu mõtteid ja tundeid edasi. Alistuda automaatprogrammidele oli lihtsam, kui teha teadlik otsus muutuda.  

Olen aastate jooksul käinud erinevates teraapiates: holistiline regressiooni teraapia, vabastav hingamine, EFT, konstellatsioon, biofeedback teraapia. Kogemusele tuginedes võin öelda, et kõik need teraapiad on võrdväärselt kasulikud, täiendavad üksteist ning aitavad iseendast paremini aru saada.

Biofeedback teraapiat läbides mõistsin, et kõik taandub just automaatprogrammidele, mis meie sees oma elu elavad. Biofeedback teraapia juures meeldib mulle kõige enam, et teraapia käigus on võimalik õpitud automaatprogrammid ehk põhjus-tagajärg seosed (mõte-tunne-käitumine) lahti ühendada, et teha teadlikke muudatusi. Antud teraapia ise ei võta ära kohustust vastutada enda elu eest, ei muuda sinu käitumismustreid, ei pane sind teisiti mõtlema, kuid ta loob ruumi uute mõte-tunne-käitumine harjumuste tekkimiseks. Teraapiaseansside järgselt kogesin mõtete selgust, emotsioonide puhtust, vabastatud blokeeringutest tekkinud energiaressurssi ning võimalust justkui puhtalt lehelt otsast alustada, et luua varasemast teistsugust reaalsust.

Olen jõudnud arusaamisele, et kõiki teemasid (probleeme/ muresid) ei ole võimalik lõplikult ära „lahendada“. Meil ei ole nn finišijoont, mille peame ületama, et siis saaks tulla õnn ja rahulolu (et siis elu lõpuni sellega purjetada). Oleme sotsiaalsed olendid ja puutume kokku igapäevaselt paljude inimeste ja olukordadega, mis meid kuidagi mõjutavad/ käivitavad. Ja just see on minu jaoks võtmekoht, mis mind kõnetab. Ehk kuidas säilitada või saavutada iseendas rahulolu ja tasakaal, kui ümberringi on justkui kaos ja virr-varr? Kuidas austada ja väärtustada iseennast, kui eelnevad enda tehtud valikud tekitavad valu ja kahetsust? Kuidas olla südamest armastav ja heatahtlik, kui pettumused tahavad muuta mind kalgiks ja tundetuks? Kuidas hoida eluisu ja entusiasmi, kui üksindus aegajalt jalad alt lööb?

Ma ei ole „valgustunud“, guru, wonderwoman, kes kõike teab ja oskab. Ma olen lihtne lihast ja luust inimene, kes on tulnud läbi depressioonist ja kahest läbipõlemisest, ilma tablettide ja muude aineteta. Praktiseerides ülaltoodud lahendusi, harjutades järjepidevalt tänulikkust, olles aus eelkõige iseenda ning teistega, muutes teadlikult oma vanasid käitumis- ja tundemustreid olen jõudnud perioodi, kus toredaid ja rõõmu pakkuvaid päevi on rohem kui kunagi varem. Seda ma ei vahetaks mitte millegi vastu, sest mida aeg edasi, seda nauditavam see elu on.