Seljatasin foobia – julgen jälle liftiga sõita
Eveliina (29)
Pärast lifti kinni jäämist ja ligi kaks tundi abi ootamist tekkis mul korralik paanika. Mulle tundus, et uksed on tihedalt kinni ja ma ei saa seal piisavalt õhku. Kohe pärast seda vahejuhtumit ei suutnud ma enam liftiga sõita. Mul kujunes klaustrofoobia. Liftiga sõites tekkis paaniline hirm, ärevus, õhupuudus ja minestamise tunne. See tekitas mulle raskusi, kuna elasin 8. korrusel ja töötasin 6. korrusel. Eriti töö juures tekitas see palju stressi.
Pilt on illustratiivne. Pildi autor Freepik.
Kuulsin biofeedback teraapiast tuttavalt, kes oli abi saanud ärevushäirega seoses ning otsustasin proovida. Pärast teraapiat olin mõnusalt lõdvestunud ja õhtul läksin varakult magama. Järgmise päeva hommikul (laupäeval) pidin koos mehega välja minema. Mees tegi ettepaneku liftiga alla sõita ja ma nõustusin temaga koos liftiga sõitma.
Imestasin, et ma nõus olin, kuna varem ei oleks selline asi kõne allagi tulnud.
Liftiga alla sõites oli mul ebamugav tunne, kuid enam ei tekkinud paanilist hirmu, ärevust ega õhupuudust. Koju tulles sõitsime ka üles liftiga. Sama lugu. Pärast esimest teraapiat julgesin liftis sõita koos teiste inimestega. See oli minu jaoks juba suur saavutus.
Läksin ka teist korda teraapiasse. Ligikaudu viis päeva pärast teraapiat otsustasin proovida üksi liftiga sõita. Selleks katseks valisin töö juures lifti, kuna see oli minu jaoks turvalisem. Esimene sõit liftiga oli ebamugav, kuid ei mingit paanilist hirmu, ärevust ega õhupuudust. Samal päeval töö juures sõitsin veel paar korda liftiga. Paar nädalat hiljem otsustasin proovida ka oma kodu lifti. Iga päevaga läks aina paremaks.