Toksiline häbi – hävitav tunne, mis röövib sult iseenda

Toksiline häbi – hävitav tunne, mis röövib sinult iseenda

Me kõik oleme tundnud häbi. Kui lühiajaline häbitunne on meile loomuomane, siis teatakse selle kõrval ka mõistet toksiline häbi. Sõna toksiline viitab, et seda häbi ei saa pidada normaalseks. Toksiline häbi on õpitud tunne, mis jääb meid pinna all mõjutama kogu elu, kui me ei otsusta sellele otsa vaadata ja ellu viia muutusi.

Selline laastav häbi areneb välja tundest, et me oleme väärtusetud. Teadmine, et oleme väärtusetu kujuneb aga läbi kogemuse. Kui inimesed on meid pikema perioodi jooksul väärkohelnud, meid kritiseerinud ja meisse negatiivselt suhtunud, kujuneb meis arusaam, et oleme väärtusetud. Teadmisest saab veendumus, mis on hiljem visa kaduma. Toksilise häbitunde puhul elad arusaamisega, et sa oled kasutu või parimal juhul leiad, et sa ei ole lihtsalt nii hea kui teised.

Kõige tundlikumad ja mõjutatavamad on toksilise häbi suhtes lapsed ja teismelised. Seepärast juurduvad toksilise häbiga kaasnevad negatiivsed mõttemustrid ja käitumuslikud harjumused sageli noorena.

Pildi autor: rawpixel.com, Freepik

Pildi autor: Freepik

Häbi versus süü

Häbi ja süü on omavahel natuke sarnased ja kipume neid segi ajama. Neil on siiski oluline erinevus – süütunne on kellegi teise ees, aga häbi tunneme iseenda ees. Süütunne kerkib üles, kui oleme midagi valesti teinud. See on kasulik emotsioon, mis suunab meie moraalset kompassi. Häbi puhul tunneme aga, et mitte tegu ise, vaid meie oleme halvad.

Miks me kipume arvama, et meie oleme halvad, see tuleb õpitud mustritest. Kõik taandub teadmiseni, et me oleme ebapiisavad. Nii on meile kinnitatud sõnade ja tegudega. Meile on öeldud, et oleme halvad, meid on kritiseeritud ja meid ei ole kuulatud. Kui süütunne ütleb meile, et see tegu, mis ma tegin oli vale, siis häbi ütleb, et mina olen vale, sest ma tegin seda tegu.

Millal saab häbitundest toksiline häbi

Tihti ei seosta me häbi häbelikkusega, aga häbi saab alguse häbelikkusest. Me näeme seda selgelt laste pealt, kes võõraste inimeste seltsis peidavad end oma vanemate jalgade taha. Lapsel ei ole midagi, mille pärast peaks häbi tundma, aga ometi ta häbeneb ennast ja ei soovi, et teda nähakse.

Meil kõigil on mingisugune ideaalpilt sellest, missugune on see inimene, kelle sarnane me tahaksime olla. Keegi, kes on meist mingil viisil edukam, parem, tugevam jne. Lapse jaoks on vanemad selleks ideaalpildiks. Häbi tuleneb sellest, et nad näevad, et nad ei ole nii suured ja võimsad nagu nende vanemad, nad ei vasta oma ideaalile ja häbenevad seda.

Ka vanemad ise sisendavad oma lastesse sageli pahaaimamatult teadmist, et nad ei ole piisavad. Pikaajaline ja järjepidev kinnitamine, et sa ei käitu õigesti ja ei ole piisavalt hea, viivad toksilise häbi kujunemiseni. Kõik saab alguse sellest, kuidas meie tegudele reageeritakse. Näiteks, kui laps komistab ja kukub, saab sellel reageerida kahel viisil:

Aitad lapse püsti, pühid põlve puhtaks ja lohutad teda, kui tal on valus.
Hakkad riidlema: „Mis sa rahmeldad, miks sa pead kogu aeg jooksma? Vaata, mis nüüd juhtus! Ise oled süüdi!“

Teine reaktsioon on midagi sellist, mis sisaldab endas alateadlikku arusaama, et minuga on midagi valesti, sest ma ei käitunud õigesti ja kukkusin. Toksiline häbi kujuneb läbi sarnaste stsenaariumite pideva kordumise. Samamoodi aitavad toksilise häbi kujunemisele kaasa väljendid nagu:

„See on vale, kuidas sa seda teed. See ei käi nii.“
„Mida sa küll mõtlesid, et nii tegid?“
„Sa ei saa kunagi nii osavaks nagu nemad.“

Selliste fraaside järjepidevalt kuulmine süvendab arusaama, et ma olen kehvem ja seeläbi vähe väärtuslikum. Viimaks jõudes uskumuseni, et ma ei vääri ka teiste heakskiitu, ammugi mitte armastust.

Sisuliselt on just armastuse puudus või selle puuduse tajumine see, mis toob kaasa toksilise häbitunde. Väga tugevalt on mõjutatud need pered, kus lapsed peavad kohanema mõne sellise nähtusega, millega täiskasvanud toime ei tule, näiteks alkoholism ja vägivald. Lapsed ise ei oska tõlgendada oma kogemusi. Kui nad tunnevad kurbust, viha, solvumist või hirmu, usuvad nad, et on selles ise süüdi. Lapsed ei mõista, miks tal on halb olla, vaid usub, et ta ise on halb. Nii võib kujuneda häbitundest lapse jaoks normaalne seisund, mis saadab teda täpselt nii kaua, kuni ta hakkab seda iseendas teadvustama.

Samas ei saa välistada, et toksiline häbi võib kujuneda täiskasvanuna. Teatud traumaatilised kogemused võivad mõjuda ka täiskasvanule selliselt, et ta ei suuda sellega kaasnenud häbitundest lahti lasta ning võtab kogemusest kaasa uskumuse, et mitte see, mis juhtus oli halb, vaid et tema ise on halb. Toksilist häbi täiskasvanueas kujunemist seostatakse näiteks post-traumaatilise stressi ja traumaatiliste kogemuste seoses sõjategevuse ning ajateenistusega.

Pildi autor: peoplecreations, Freepik

Toksilise häbitunde sümptomid

Toksiline häbi armastab end peita. Võime elada täielikus teadmatuses iseenda häbist, kuna sellest on kujunenud normaalne seisund. Siin on mõned tunnused, mis aitavad ära tunda, kas tegemist võib olla hävitava häbiga.

Pidev enesekriitika. Kuna oled teiste kriitika enda suunas omaks võtnud, oled ka ise iseenda suhtes erakordselt karm.
Perfektsionism. Usud, et ainuke piisavalt hea tulemus on täiuslik tulemus, sest nii väldid kriitikat ja reaktsioone.
Madal enesehinnang. Oled õppinud, et teised ei väärtusta sind ja seega ei väärtusta sa ka iseennast.
Depressioon ja ärevushäired. Kogetud traumaatiline elu paneb sind haavatavasse seisu ning sellega seoses oled altim kogema depressiooni ja ärevust.

Oled teiste arvamuse suhtes ülitundlik. Oled õppinud eeldama, et teised on sinu suhtes kriitilised. Sellest tulenevalt võid aga olla ka ülitundlik selle suhtes, et sind tõrjutakse ning see mõjutab sinu igapäevaseid valikuid.
Uneprobleemid. Sa võid kasutada und põgenemiseks magades liiga palju või hoiab ärevus sind hoopis üleval.
Sõltuvusprobleemid. Võivad kujuneda ebaterved suhted toidu, alkoholi või narkootiliste ainetega, kuna see on viis põgeneda raske emotsiooni eest.
Kaassõltuvus. Tunned, et pead pidevalt pingutama teistele meelejärgi olemiseks, sest vastasel juhul nad ei oleks enam sinu kõrval.
Somaatilised valud. Sisemised katsumused võivad hakata väljenduma ka füüsiliselt, näiteks krooniliste valude näol.

Häbi peidab ennast sageli kahe väga levinud käitumuse taga:

Peitu pugemine. Häbi tundes tahame end muust maailmast eraldada, kerra tõmmata ja peitu pugeda.

Viha. Kuna häbitunne tekitab emotsionaalset valu, võib see muutuda vihaks, mida saab endast edukalt eemale suunata.

Toksiline häbi on ohtlik

Nagu juba öeldud, on meid hävitav häbi sageli pinna all peidus ning me ei pruugi seda kohe märgata või oma muredega seostada. Endas peituvast häbist teadlikuks saamisel on mitu olulist kasutegurit.

Selleks, et elada täielikult ja autentselt iseendana, tuleb iseennast esmalt aktsepteerida. Kui sinus on pidevalt häbi, ei suuda sa seda teha. Sa saad olla täiesti vabalt ja ise ainult üksinda olles. Seda aega on inimestel sageli väga vähe ning isegi juhul, kui seda aega on palju, jääb katmata sotsiaalsete suhete loomise vajadus.

Inimesed on loodud suhtlema ja armastama. Ennast teistele päriselt avamata jääb see oluline osa kättesaamatuks. Poolikult elatud elu tekitab sügavamat rahulolematust ning aitab kaasa eelmises peatükis välja toodud sümptomite kujunemisele.

Ainult turvalises ruumis, kus me tunneme, et oleme hoitud ja armastatud, saame näidata end sellisena nagu me päriselt oleme.

Ainult armastavas keskkonnas saame eksida ilma häbi tundmata või pigem, ilma häbisse kinni jäämata. Me vajame tunnet, et oleme nähtud ja ära kuulatud. Meid on mõistetud. Kui meil jääb see olemata, ei õpi me päriselt iseend tundma, sest peidetud pool peab jääma alatiseks varjatuks.

Ometi elus on vaja toime tulla ning selleks, et häbitundest läbi murda, loob inimene endale kuvandi. Seda nimetatakse ka häbi-identiteediks. Nii võib inimesel kujuneda kinnisidee, et ta peab teisi aitama või saab temast töönarkomaan või perfektsionist. Kõik selleks, et vältida häbitunnet.

Samal ajal hoiab häbi-identiteet meid nii iseenda tegelikust olemusest kui teistest inimestest kaugel. Me ei suuda teiste juuresolekul oma puudustele otsa vaadata ja nii hakatakse tõelist lähedust ka teiste inimestega vältima. Sageli on sellistel inimestel alatasa väga kiire, sest kui on kiire, siis ei ole aega ka suhteid luua. Kiire aga ei teki kunagi iseenesest, see luuakse.

Toksilisest häbist vabanemine

Aastate jooksul kujunenud ja sügavalt juurdunud häbitunne ei taha väga lihtsalt meist lahkuda, kuid sellest vabanemine on siiski võimalik. Vabanemise teekond saab alguse enese aktsepteerimisest. Kõik me eksime, teeme vigu, oleme ebatäiuslikud. Sellegipoolest väärime mõistmist ja armastamist. Selleks, et saavutada enesearmastust, tuleb saada enesest teadlikuks ning olla endaga selles protsessis kannatlik. Mõned näpunäited, kuidas häbitundest vabaneda:

Kust pärineb sinu häbi? Oma tundeid peab mõistma. Analüüsi, millest sinu häbi alguse on saanud.

Teadvusta, kuidas sa endaga räägid. Teadvusta oma mõtteid, kuid ära reageeri neile.
Ole endaga andestav. Oma vigadest me saame õppida, kuid nendesse ei tohi kinni jääda. Keegi ei ole eksimatu.
Proovi olla rohkem hetkes kohal. Mediteerimine ja mindfulness praktikad aitavad oma mõtteid paremini jälgida. Häbi paneb meid reageerima, kuid hea oleks reageerimise asemel oma mõtteid vaadelda ja neid analüüsida.
Otsi abi. Vahel on kasu asjade lahti rääkimisest. Leia kaaslasi, kes oskavad kuulata ilma kritiseerimata. Võid avastada, et sinu tunded ei ole nii eriskummalised ning ka teised kogevad neid. Kuuluvustunne aitab veelgi enam sisendada endale oma väärtust.

MER Biofeedback® teraapia aitab fookust endale seada

Kujutle, et sa ei pea enam kulutama energiat sellele, et teiste eest oma tõelist olemust varjata. Et oled vabanenud sellest tohutult koormavast tundest, mis on sügav sisemine häbi. Mis kõik oleks võimalik, kui saaksid lasta endas peituva eluenergia täielikult valla?

Kuna häbi on nii sügaval sisimas, siis me ei teadvusta endale, kui palju tegevusi on meil selle tõttu elus tegemata jäänud. Millised võimalused on kasutamata jäetud, mis vestlused pidamata, missugused kogemused kogemata.

Olnul ei olegi enam tähtsust, aga hea on teada, et sul on veel aega kurssi muuta. Selle asemel, et leppida häbitunde kui paratamatu kaaslasega, saab sellest eemalduda ning avastada, et maailm on valmis sind aktsepteerima sellisena nagu sa oled. Kui sina selleks lõpuks valmis oled.

MER Biofeedback® teraapia on häbenevatele inimestele heaks esimeseks väljakutseks, kuna ei nõua, et peaksid alustama oma teekonda vabanemiseni vestlemisest. MER Biofeedback® teraapias ei pea klient terapeudiga rääkima. Terapeut räägib hoopis kliendist.

Spetsiaalse biotagasiside seadme abil tuvastatakse ja tasakaalustatakse negatiivseid mõttemustreid ja emotsioone ning piiravaid uskumusi, mis on elu jooksul tekkinud. Nii leitakse üles ka toksiline häbi ning see tunne neutraliseeritakse. See muidugi ei tähenda, et töö on tehtud. Kuna juba välja kujunenud mõttemustritel on komme tagasi hiilida, on kliendi ülesanne tekkinud tasakaaluseisundit ära kasutada ja luua enesele uusi mõttemustreid, sisendades endale seda, mis tegelikult toetav on.