Dorise puhul jäi mulle algusest peale silma tema siiras positiivsus. Ta tuli teraapiasse peaaegu alati naerusuiselt ning meie kohtumised olid sageli täis huumorit ja põnevaid vestlusi. Samas peitus selle naeratuse taga ka palju sisemisi konflikte, mida ta oli aastaid endas kandnud ja mida ta polnud endale lõpuni teadvustanud.

Selle aasta jooksul avastasime samm-sammult erinevaid kihte, kus Doris oli seadnud teiste vajadused enda omadest ettepoole. Selline sisemine vastuolu tekitas pideva konflikti tema väärtuste, tunnete ja käitumise vahel ning viis sageli ka enese süüdistamiseni. Muidugi need kihid ei avanenud korraga, vaid see kõik vajas aega, turvalist ruumi ja valmisolekut endale ausalt otsa vaadata.

Minu jaoks oli kõige tähendusrikkam hetk, kui Doris jõudis küsimuseni: “Kes ma tegelikult olen?” Just sealt algas tema jaoks tõeline muutus. Kui inimene lõpetab küsimise, milline ta peaks olema, ja hakkab uurima, kes ta päriselt on, muutuvad ka tema suhted, valikud ja kogu sisemine enesetunne palju loomulikumaks. Rohkem iseendana elamine on loonud talle sisemist rahulolu ja rõõmutunnet.