Merily teekond tagasi iseendani
Merily 25 a
MER Biofeedback® teraapiasse jõudmise hetkeks olin ma juba küllaltki eneseteadlik ning oma tunnete sõnastamine ei olnud minu jaoks keeruline. Ma sain aru, et mind hoiab paljuski tagasi hirm hüljatuse ees ja et väga paljud minu mustrid ning valikud lähtuvad sellest, kuid teadlikkus üksi ei tähendanud veel seda, et oleksin osanud neist päriselt välja tulla.
Ma ei saanud tol hetkel veel päriselt aru, kui palju minu sisemaailm, suhted ja närvisüsteem omavahel seotud on. Ma lihtsalt tundsin, et miski minu sees ei ole päriselt tasakaalus. Emotsioonid kõikusid, peas oli pidev müra ja ma ei tundnud ennast hästi iseenda sees.
Tagantjärele mõeldes ei olnud ime, et ma ennast nii tundsin. Ma olin suhtes, mis tõi minus välja väga palju ärevust, ebakindlust ja sisemist pinget. Aga tol hetkel ei osanud ma seda veel niimoodi näha. Mul ei olnud veel neid taipamisi, mis hiljem tulid. Ma lihtsalt tundsin, et midagi minu sees ei ole tasakaalus.
Pildi autor: erakogu
Pildi autor: erakogu
Samas olen ma olnud alati tegelikult üsna eneseteadlik inimene. Ma olen palju analüüsinud, tunnetanud ja proovinud aru saada, miks ma midagi tunnen või miks mingid mustrid minu elus korduvad. Aga mingi hetk sain aru, et teadlikkus üksi ei muuda veel midagi.
Sa võid endast ja oma mustritest väga hästi aru saada, aga ikkagi teha valikuid, mis viivad sind iseendast järjest kaugemale.
Kui ma täna tagasi vaatan, siis saan aru, et minu mustreid käivitas hirm hüljatuse ees.
Ma olin harjunud ennast tõestama — läbi saavutuste, läbi tegemise ja teistele meele järgi olemise.
Olin aastaid tüüpiline people pleaser, kes seadis tihti teiste inimeste vajadused, tunded ja heaolu enda omast ettepoole. Paljud minu otsused tulid soovist olla piisav, armastatud ja märgatud.
Väliselt tundus kõik justkui hästi. Ma olin tegus, ambitsioonikas ja liikusin edasi. Aga sisimas olin ma väsinud. Väsinud sellest, et minu väärtus sõltus nii palju sellest, kuidas teised inimesed ennast tunnevad või mida nemad minust arvavad.
Mäletan, et esimeses teraapias rääkisin kohe ausalt ära, mis minu sees toimub. Mul ei olnud tunnet, et peaksin midagi peitma või “õigesti ütlema”. Tagantjärele mõeldes arvan, et mingi osa minust lihtsalt teadis, et ma ei jaksa enam endast nii kaugel olla.
Pärast esimest teraapiat tekkis mul üsna tugev peavalu. Aga paar päeva hiljem märkasin midagi, mida ma polnud väga ammu tundnud — vaikust.
Varem oli mul väga keeruline mõtteid päriselt peatada. Üks mõte viis teiseni ja emotsioonid kõikusid pidevalt kaasa. Ma ketrasin palju vanu olukordi oma peas läbi, proovisin leida põhjuseid teiste inimeste käitumisele ja nägin väga tihti rohkem nende potentsiaali kui seda, kuidas nad päriselt käitusid või mind tundma panid. Aga pärast teraapiat tekkis esimest korda tunne, et minu sees on rohkem rahu ja selgust. Ja sealt hakkas kõik vaikselt muutuma.
Täna olen ma teraapias käinud umbes kaks aastat ning sellest on saanud minu jaoks justkui sisemine hügieen.
Mitte sellepärast, et minuga oleks midagi valesti või et ma vajaks kogu aeg “parandamist”, vaid sest ma olen aru saanud, kui oluline on hoolitseda ka oma närvisüsteemi ja sisemaailma eest.
Ma ei lähe teraapiasse ainult siis, kui mul on raske. Lähen ka siis, kui minu elus on kõik hästi. Täpselt nagu me hoolitseme oma keha eest ka siis, kui me haiged ei ole, vajab tähelepanu ka see, mis toimub meie sees.
Täna tunnen tegelikult juba ise ka, et ma ei vaja seda enam nii tihti nagu varem. Aga ma arvan, et just see näitabki, kui palju on minus selle ajaga muutunud.
Üks suurimaid muutusi minu jaoks on olnud see, et ma usaldan täna palju rohkem iseennast.
Ma oskan märgata, kui mingi olukord ei ole minuga kooskõlas, isegi siis, kui väliselt tundub kõik justkui õige. Ja ma arvan, et väga paljud inimesed tegelikult tunnevad seda sama. Meie sisetunne räägib meiega kogu aeg, aga sageli tahame enne liikuma hakkamist näha kogu teed ette.
Tahame kindlust. Vastuseid. Garantiid. Aga elu ei tööta nii. Mingi hetk sain aru, et sisetunne annab meile sageli ainult ühe sammu korraga. Mitte tervet teed ette. Ja siis tuleb lihtsalt usaldada.
Samal ajal sain aru ka millestki muust. Väga lihtne on jääda kinni sellesse, mis meie elus on juba kokku varisenud. Valusse, vanadesse lugudesse või olukordadesse, mis on oma aja tegelikult juba ära elanud.
Elu liigub edasi ainult siis, kui meie ka liigume edasi.
Kõige suurem muutus ei olnud minu jaoks see, et ma sain endast lõpuks aru — mingil määral olin ma seda alati teinud. Suurim muutus oli see, kui ma lõpetasin enda elu ehitamise teiste inimeste heakskiidu, tähelepanu ja armastuse ümber ning hakkasin päriselt iseennast valima.
Ja huvitaval kombel hakkas just siis elu ka avanema. Mida rohkem õppisin ennast kuulama, seda rohkem tekkis minu ellu rahu, õiged inimesed ja õiged võimalused. Mitte läbi surumise või kontrollimise, vaid läbi usalduse.
Pildi autor: erakogu
Pildi autor: erakogu
See teekond on mõjutanud väga tugevalt ka minu tööd Inside-Out Coach’i ja treenerina, sest täna näen ma nii selgelt, et kõik algab meie seest. Sa võid muuta oma keha, saavutada eesmärke ja olla väliselt edukas, aga kui sinu sisemaailm elab pidevas hirmus või pinges, siis ei teki kunagi päris rahu.
Väga tihti ei vaja inimene rohkem pingutamist või järjekordset katset ennast parandada. Väga tihti vajab inimene lihtsalt turvatunnet iseendas.
Täna tunnen ma, et olen esimest korda päriselt kontaktis iseendaga. Ma oskan öelda „ei“. Ma oskan seada piire. Ma väärtustan täna iseennast palju rohkem kui kunagi varem ning vana people pleaser’ina oskan lõpuks ka ennast esikohale seada, ilma süütundeta.
Ma liigun iga päevaga järjest lähemale iseendale. Sellele, kes ma päriselt olen ilma vajaduseta ennast tõestada või kellelegi meeldida. Ja võib-olla kõige olulisem — minu elu ei juhi enam hirm hüljatuse ees. MER Biofeedback® teraapia ei muutnud mind kellekski teiseks. Ta aitas mul tulla tagasi iseenda juurde.
Terapeut
Veronika Allas
Merily teekonnale viimase kahe aasta jooksul kaasa elamine on olnud mulle sügavalt liigutav ja inspireeriv kogemus. Esimesel kohtumisel oli näha tema tarkust, ilu ja erilist sära, kuid selle kõige taga peitus ka palju sisemisi pingeid ja kahtlusi, mis ei lasknud tal end täielikult vabalt tunda.
Kõige imetlusväärsem on olnud näha, kuidas ta on samm-sammult olnud valmis endale ausalt otsa vaatama ja muutusi vastu võtma. See ei ole olnud alati lihtne ega mugav tee ja isegi hirmude ning ebamugavuse keskel ei valinud ta kordagi tagasi minna vana ja tuttava elu juurde.
Täna näen ma naist, kes julgeb elada oma tõe järgi. Ta teeb oma tööd südamega, loob päriselt väärtust ning ei püüa enam end väiksemaks teha või kuskile raamidesse suruda. Ta on õppinud usaldama ennast, oma sisetunnet ja elu ennast.
Kui peaksin ütlema, mis mind tema juures kõige rohkem puudutab, siis see on tema julgus — julgus näha iseendas takistusi, julgus võtta vastutus ning muuta neid aspekte, mis ei toeta igapäevaelu ja elada elu päriselt oma tingimustel.
