Triinu lugu: pikaajaline depressioon, mis varjas endas midagi muud
Triinu (50)
Olen lapsepõlvest saadik olnud üsna tundliku närvisüsteemiga ning erinevate seikade tõttu elus on mul viimase kahekümne aasta jooksul olnud nii paremaid kui ka halvemaid aegu, mistõttu olen kandnud endaga kaasas diagnoosi: depressioon.
Selle pika perioodi jooksul olen külastanud erinevaid vaimse tervise spetsialiste, psühholooge ja nõustajaid ning paaril korral lühiajaliselt ka antidepressante tarvitanud. Ilusaid aegu on ikka ka olnud, aga alati jõudsin justkui ringiga samasse punkti tagasi.
Pilt on illustratiivne. Pildi autor Freepik.
Viimasele aastale eelnenud aeg oli minu jaoks väga ärev. Ütleksin, et olin muutunud mittefunktsionaalseks inimeseks. Ka kõige lihtsamate tegevuste tegemine oli väga ebamugav. Kõik tundus tühine ja mõttetu. Raske oli mõelda, et pean näiteks pesu pesumasinasse panema või kellegagi rääkima. Üliinimliku pingutusega käisin tööl, siis tulin koju ja istusin ainult diivanil. Ma ei suhelnud sõpradega ega käinud kuskil. Mõte, et läheks inimeste sekka tekitas totaalse mentaalse kurnatuse.
Kui varem käisin meeleldi reisimas, siis korraga tundus ainuüksi kohvri pakkimine kõige õudsema asjana. Näiteks kodu remontimine oli varem minu jaoks justkui hobi, aga nüüd ei tulnud sellised tegevused kõne allagi. Ka füüsiliselt tundsin, et jaksu ei ole, keha oli jõuetu. Sain ise ka väga hästi aru, et olen nõiaringis kinni ja nii edasi minna ei saa.
Täiesti juhuslikult sattusin sotsiaalmeedias lugema kellegi postitust MER Biofeedback® teraapiast ja mõtlesin, et mida mul kaotada on. Arutlesin endamisi, et seis on küll üsna lootusetu, aga käin ikkagi ära. MER Biofeedback® teraapia kohta lugedes julgustas mind kirjelduses mainitu, et kui ei soovi, siis ei pea teraapias midagi rääkima. Ma ei tahtnud jälle otsast peale hakata jutustama sedasama lugu, mida olin juba korduvalt teistele terapeutidele jutustanud.
Paradoksaalsel kombel istusin teraapiaruumis maha ja hakkasin kohe rääkima. Sain terapeudiga lihtsalt kohe nii hea kontakti. Esimest korda elus tekkis mul tunne, et kõik, mis ma räägin on okei. Ma ei tundnud valehäbi ega süüd või et midagi minu öeldust oleks imelik. Tundsin end täielikult aktsepteerituna. Varem teiste terapeutidega suheldes olen sageli tundnud end subjektina, MER Biofeedback® teraapias aga tunnen, et olen austatud ja iseseisev.
Mina olen see, kes juhib protsesse ja minu käes on võim midagi muuta.
Läksin biofeedback teraapiasse teadmisega, et olen depressiivne inimene. Terapeut mõõtis mind masinaga ja ütles, et ta näeb küll väga palju asju, aga mitte depressiooni. Tundsin üle pika aja jälle lootust, et ehk ikkagi on võimalik veel sellest kõigest välja tulla. Pärast esimest MER Biofeedback® teraapias käiku tundsin, et murdsin nõiaringist välja, sest olin teinud midagi teistmoodi ja sain kinnitust, et teistmoodi tegemine on võimalik.
Samas mõistsin ka, et päris nii see pole, et tulen teraapiaruumist välja ja kõik ongi kohe korras. Kõige tähtsam oli saada tagasi lootus. Olen ka hiljem läinud teraapiasse halval päeval ning tulnud alati välja palju rahulikumana. Biofeedback teraapia aitab ärevuse ja raskuse mõneks ajaks maha võtta. Ja kui see ärevusefoon on maas ja endal on motivatsioon olemas, siis on tänu sellele võimalik hakata astuma järgmisi samme. Ükski teraapia ei tee sind terveks, kui sa ise kaasa ei aita. Biofeedback teraapia annab alguses teeotsa kätte ja on hiljem teekonnal toeks. Igapäevaselt tegelen iseendaga ise ja kord kuus käin biofeedback teraapias kinnitust saamas, et olen õigel teel.
Olen nüüdseks käinud umbes aasta regulaarselt teraapias ja muutus on olnud suur. Vahetult enne biofeedback teraapiasse jõudmist olin ligi pool aastat sügavas augus. Mul olid kõik depressioonile viitavad sümptomid. Tänu biofeedback teraapiale mõistan enda seisundit paremini. Kuigi mul paistis olevat depressioon, oli pinna all midagi muud. Olin kurvameelne, ärev ja rahutu, kuid peamiselt olin lihtsalt oma eluga rahulolematu.
Biofeedback teraapias sain oma ärevustunde maha ja lootuse tagasi ning asusin tegutsema. Olen ise samuti psühholoogiast huvitatud, uurisin, lugesin ja püüdsin end mõista. Tegin ära remondi elutoas ja köögis. Käin hommikuti jooksmas, suhtlen inimestega jälle ning tööl olen teinud ära terve hulga asju, mis vahepeal tegemata jäid. Mul on energiat, motivatsiooni, suudan süveneda, olen tasakaalukam ja rahulikum – kõik on tasapisi tagasi tulnud.
Ka teised on märganud minus muutust. Mina ise naudin uut olemist väga. Lisaks kõigele on mul nüüd ka teadmine, et isegi kui vahepeal on jälle raskem, siis nii see kindlasti ei jää.
Terapeut
Angelika Randjärv
Triinu lugu läbi selle aasta on olnud teekond iseenda poole liikumine – läbi iseenda aktsepteerima ja armastama hakkamise. See on ehe näide sellest, kuidas ka kõige süngematel hetkedel võib muutus olla võimalik. Kui Triinu esimest korda MER Biofeedback® teraapiasse tuli, oli ta enda sõnul elus justkui seiskunud – argised tegevused tundusid ületamatud, sotsiaalne suhtlus kurnav ja tema varasem elurõõm oli kadunud. Teda saatnud pikaajaline diagnoos – depressioon – oli justkui saanud tema enesekuvandi osaks. Etteruttavalt võin öelda, et kurbus ja väsimus elust kuvas tema olemisviisist ka välja, kuid see kõik on taandunud ning täna ta näeb oluliselt noorem välja, kui vanust märkiv number näitab. Kuid õnneks tol korral oli temas siiski alles piisavalt uudishimu ja jõudu, et proovida veel edasi ja anda elule võimalus.
Teraapiaprotsessis on Triinu olnud väga teadlik ja uudishimulik. Ta mõistis peagi, et imelahendust ei ole – küll aga leevenes kiiresti ärevusefoon, mis seni oli takistanud igasugust tegutsemist. Kui sisemine pinge hakkas taanduma, sai Triinu teha väikseid samme – taastada igapäevarutiinid, hakata liikuma, kohtuma inimestega, looma kodus uut keskkonda. Just need lihtsad, aga järjepidevad tegevused tõid tema ellu tagasi tasakaalu, selguse ja enesekindluse. Selle käigus oli ja on tal justkui erinevaid eksameid inimsuhetes, kuid ta tuleb nendega suurepäraselt toime, tunnistades vahepealset ebamugavust.
Üks ilusamaid hetki tema loos on ehk see, kui Triinu mõistis: tema ei olnudki pelgalt „depressiivne inimene“, vaid inimene, kelle elus oli pikalt olnud rahulolematus, mille all olid peidus ebapiisavus, süütunne, häbi. Nendest baasmustritest tulenevalt oli ta varasemalt enda olemust pidevalt alla surunud ja läinud iseenda vastu. See teadmine andis talle vabaduse – võimaluse mitte jääda ühe sildi või diagnoosi taha kinni, vaid õppida ennast tundma ning lubada endal hakata päriselt elama.
Tänaseks on Triinu elu tema kirjelduse baasil mitmekesisem ja täisväärtuslikum. Ta liigub, loob, suhtleb ja teab, et isegi kui mõni päev on raskem, siis see ei ole lõpp, vaid loomulik osa taastumisprotsessist ning see tunne on mööduv. Triinu lugu innustab ja kinnitab: muutus on võimalik, kui inimene saab toetatud ja leiab julguse astuda kasvõi üks väike samm teistmoodi. Ta on astunud neid samme vapralt ja liigub nüüd oma elus iseendaga suuremas rahus.
Aitäh, et oled olnud kaasteeliseks, kellega koos elu üle juurelda ja filosofeerida. Need on olnud hindamatud vestlused.
