Simo lugu: Aastaid kestnud ärrituvus varjas stressi ja ärevust
Simo 38 a
Kliendi soovil oleme muutnud ära tema nime ja kasutame illustreerivaid pilte.
Stabiilne ärrituvus – nii nimetaksin seda seisundit, milles elasin mõned aastad enne kui teraapiasse jõudsin. Kannatasin stressi ja ärevuse all, aga ei tahtnud seda endale tunnistada. Olin pidevalt pinges, ei osanud nautida hetki ja mis kõige hullem, elasin end tihti välja kõige lähedasemate peal.
Olen isiklikel teemadel üsna kinnine inimene. Kui tööga seonduvalt hakkasid pinged kuhjuma, hoidsin need ainult enda teada. Minu kaaslane küsis korduvalt mis mul mureks on, kas ma soovin temaga neid teemasid arutada või lihtsalt end tühjaks rääkida, aga see kõik oli nagu hane selga vesi – mul on kõik OK, ma saan hakkama. Mul oli pidevalt 4-5 erinevat mõtet korraga peas. Koguaeg mõtlesin ja mõtlesin, aga tegevusi tihtipeale ei järgnenud. Mul tekkis komme anda kergelt lubadusi, mida lõpuks kunagi ellu ei viinud.
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne.
Muretsesin asjade pärast, mis olid juba juhtunud või mis veel ei olnud kätte jõudnud. Koonerdasin rahaga ja hoidsin kokku, sest pabistasin tuleviku pärast, kuigi tegelikult ei olnud selleks põhjust. Kogu aeg tegin tööd ette ja ei nautinud seda, mis oli juba saavutatud, see oli üks minu suurimaid vigu. Selline olek tekitas mulle jubedat stressi, mida ma endale sellel ajal ei tunnistanud. Ka minu uni oli kohutavalt häiritud, veetsin voodis tunde enne, kui magama jäin.
Vähene uni ja kogunenud pingete enesele mitte teadvustamine viisid selleni, et koju jõudes kippusin plahvatama.
Täna ma saan aru, et ma ei osanud oma tundeid juhtida ja selle asemel kontrollisin ja mõjutasin teisi enda ümber, see oli lihtsam. Minu pahameele said kaela lähedased, sest nemad andsid viimase tilga karikasse, kuigi see piisake oli enamasti täiesti tühine. Peale tülisid tõmbusin alati endasse ja võisin mitmeid päevi vaikida ning pereliikmetega mitte rääkida. Siis jälle suhted normaliseerusid, kuni tuli uus tüli ja tsükkel kordus.
Viimasest tülist sai alguse minu paranemise teekond.
Tüli oli nagu iga varasemgi, mul oli vaja kõike kontrollida ja emotsioonid olid üleval. Tundsin, et mina olen ohver ja mulle tehti liiga. Olin umbes nädala omaette, ütlesin perele ainult tere hommikust ja head ööd. Kuulsin, kuidas lapsed küsisid ema käest, mis issil viga on, miks ta meiega ei räägi.
Ma ei teinud sellest välja, aga sisimas tundsin head meelt, et mind on märgatud ja ootasin, et keegi minuga suhtlust otsiks (tuleks vabandama või “päästma”). Kui hakkasin tülist välja tulema, tajusin, et seekord ei ole nii nagu varem.
Kui enne olin saanud kiiresti jutule ja tavapärane elu taastus sujuvalt, siis nüüd märkasin, et midagi on teistmoodi. Mu tunne ei olnud vale, minu kalli kaaslase kannatus oli lõplikult katkenud. Me sisenesime sel hetkel suhtekriisi, mis kulmineerus umbes pool aastat hiljem lahkuminekuga.
Mulle meenus vestlus sõbraga. Paar kuud enne kriisi algust arutasime temaga koduseid teemasid. Ta oli käinud MER Biofeedback® teraapias ning oli saanud hea kogemuse. Tema on minu sõpradest kõige skeptilisem inimene, see andis omakorda tõuget minna ka ise avastama. Pärast viimast tüli otsustasin, et aitab, midagi peab muutuma. Teadvustasin endale juba enne teraapiasse minemist, et minuga ei ole kerge, ma vajasin abi sellega tegelemisel.
Hiljem olen taibanud, et esmalt minul endal ei olnud minuga hea ja see kandus edasi ka teistele.
Esimesest teraapiaseansist on mul hästi meeles terapeudi lai ja siiras naeratus. Sel kohtumisel rääkisime mõlemad palju. Mina kõnelesin endast, ta kuulas ja peegeldas, kuid otseselt nõu ei andnud. Olen sellise suhtlemise viisi temalt nüüdseks ära õppinud ja praktiseerin ka enda elus. Varem kippusin kohe teisi parandama ja õpetama, enam mitte.
Pärast seanssi sõitsin tööle, raadio mängis ja ma ei mõelnud teadlikult mitte midagi. Pärast 20 minuti pikkust sõitu taipasin, et terve tee kuulasin laulude sõnu. Ma ei olnud mitte kunagi varem kuulanud laulude puhul sõnumit. Midagi oli muutunud. Tundsin kehas ja peas rahu, olin ilma piinavate mõteteta. Tekkis õndsuse tunne, nagu oleksin vaakumis.
Oma põhiprobleemide puhul märkasin muutusi nädal-kaks hiljem. Hakkasin iseennast ja eelkõige oma reaktsioone kõrvalt jälgima. Kui tekkis ärritus, surusin selle jõuga maha. Taipasin, et kui reageerin nii nagu tavaliselt, ei vii see mind edasi. Alguses pidin ikka pingutama, aga see oli vajalik treening (ümberõpe). Sain aru, et see, kuidas olin käitunud ei olnud okei, see oli suisa vastik.
Stressorid olid siiski endiselt olemas ja koju minnes tundsin, et ärritus juba terendab. Hakkasin enda jaoks mõtestama, mis on kõige hullem stsenaarium mis saab juhtuda. Kui lapsed on midagi laokile jätnud, siis hooletult liikudes võiksin komistada, võib-olla kukkuda, aga see on ka kõik. Varem ärritusin selliste väikeste asjade peale nagu oleks see maailma lõpp. Tegelikult ei osanud ma iseendaga toime tulla, seega proovisin kõiki teisi enda pilli järgi tantsima panna. Kui ma kohe oma soovitut tulemust ei saavutanud, siis “rääkisin nad lihtsalt surnuks.“ Nad ei jaksanud seda monoloogi kuulata ja andsid alla. Ma lihtsalt pidin kõike ja kõiki enda ümber korraldama, omama ülevaadet ja täit kontrolli.
Ma ei ole robot, olen luust ja lihast inimene, kes endiselt aeg-ajalt ärritub.
Aga see reageering on oma olemuselt hoopis midagi muud kui varem. Ma ei “plahvata,” vaid jään kohale ja proovin vastaspoolega leida koos lahenduse. Tänaseks on esimesest seansist möödas aasta ja enam ei pea ma mõtlema selle peale, kuidas negatiivsete emotsioonide korral käitun. Teisiti reageerimine on muutunud automaatseks ja ma olen selle üle äärmiselt uhke.
Lastega olen saanud uue võimaluse, kahjuks elukaaslasega läksid meie teed lahku. Olen mõtelnud, et kui rollid oleksid olnud vastupidi, siis mina nii kaua selliselt käituvat partnerit kannatada poleks suutnud. Ma mõistan tema otsust, ta vajas tänast mind juba mitmeid aastaid tagasi. Kahju on sündinud ja olnut olematuks ei muuda. Olen võtnud vastutuse, palunud nii tema kui laste käest andestust ja selle ka saanud.
Süda ja hing valutavad endiselt sellepärast, kuidas ma käitusin ja kui vähe tähelepanu neile pöörasin (eriti oma partnerile), aga ma ei saa seda kõike lihtsalt tühistada. Ma saan muuta seda, mis on hetkel ja mis alles tuleb. Olla parem isa, partner, mees ja sõber täna, homme ja järgmine aasta. Seda on väga valus tunnistada, aga kui poleks olnud seda viimast tüli ja järgnevat suhtekriisi, siis ma tõesti kahtlen, et ma oleksin täna selline mees nagu ma olen. Olen eeskätt tänulik selle eest, mis mul olemas on.
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne.
Ärrituvus ei juhi enam minu elu.
Ma ei kogu pingeid, vaid võtan emotsioonid vastu, tunnetan, aktsepteerin ja lasen neil minna. Olen hakanud rohkem rääkima oma tunnetest, jagan isiklikke muresid, valu, hirme ja vajadusi. Varem pidasin seda nõrkuseks, kuna arvasin, et pean ise hakkama saama ja ei tahtnud teistele koormaks olla. Täna ma ei karda küsida abi, sest ma tean, et see ei ole nõrkus. Ma igatsen oma endist elu, mida ma ei osanud õigel ajal väärtustada, aga ma ei jää sellesse mõttesse kinni, vaid proovin neid olukordi uuesti luua, ning neid sealjuures kohe ka nautida. Täna oskan ma tunda tehtud tööst rõõmu ja näha suuremat pilti, olen tänulik oma lähedastele sõpradele ja perekonnale, seal hulgas iseendale, sest ma tunnen, et mul on endaga koos hea olla.
Olen aasta jooksul teraapias käinud regulaarselt iga paari kuu tagant. Kui tekib tunne, et soovin end tühjaks rääkida või tajun, et hakkan vanasse mustrisse tagasi langema on viimane aeg külastus kirja panna. Suure tõenäosusega saaksin ka ilma hakkama, aga koos on kergem rajal püsida ja ma ei anna vana mina naasmisele vähimatki võimalust.
Proovi vaadata ennast kõrvalt ja anna sellele aus hinnang. Julgustan MER Biofeedback® teraapiat proovima, kui leiad, et teistel (või esmalt sinul endal) ei ole kerge ja turvaline. Kõige lihtsam on teha mitte midagi, sest siis ei juhtu ka mitte midagi.
Terapeut
Kristo Epner
Simo lugu on aus ja julge näide sellest, kuidas teadvustamata stress, ärrituvus ja sisemised pinged võivad hakata mõjutama inimese käitumist ning kõige lähemaid suhteid. Sageli ei ole inimene ise halb või hoolimatu, vaid ta on sisemiselt nii pinges, et ei oska enam oma reaktsioone juhtida.
Teraapias oli Simo puhul väga oluline tema enda valmisolek ausalt vaadata, mis tema sees toimub ja kuidas tema käitumine teisi mõjutab. Minu roll terapeudina oli aidata tal rahulikus ja turvalises keskkonnas paremini märgata oma sisemisi pingeid, emotsionaalseid reaktsioone ja automaatseid käitumismustreid.
MER Biofeedback® teraapia toetas pingete vabastamist ja aitas luua suuremat sisemist rahu, kuid tegelik muutus sündis Simo enda teadlikkusest ja järjepidevusest. Tema lugu näitab hästi, et vastutuse võtmine ei tähenda enda süüdistamist, vaid see tähendab valmisolekut teha edaspidi teisiti. Abi küsimine ei ole nõrkus, vaid sageli esimene julge samm soovitud muutuse suunas.
